Noorusekultus kui karuteene meile kõigile

Merilyn Merisalu
, Teatrikriitik
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Näitlejate ümber on kohati tihedasti kujundusega täidetud lava ja tugevasti võimendatud heli.
Näitlejate ümber on kohati tihedasti kujundusega täidetud lava ja tugevasti võimendatud heli. Foto: Kristjan Teedema

Pilkane pimedus. Keegi jookseb katuselt saali, käes väike taskulamp. Kusagilt ilmub teinegi. Kolm, neli, viis ... Kokku seitse nõrka valgusvihku, mis justkui arglikult ringi vaatavad ja üritavad mõista, kuhu nad on sattunud.

«Väga hirmutav on olla elu lõpuni work in progress,» kirjutab kavalehel lavastaja ja dramaturg Mehis Pihla. Kahjuks on see aga paljude nüüdisaja noorte elu igapäev. Me ei tea, kes oleme, mida tahame või milleks suutelised oleme. Ja see teadmatus on hirmutav.

Lugesin hiljuti üht USAs tehtud põlvkonnauuringut. Uurijad pakkusid välja, et praegune ebakindel põlvkond on heasoovlike vanemate kasvatustöö tulemus. Kui soovite, siis noorusekultuse karuteene ühiskonnale.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles