Hiljuti köitsid avalikkuse huvi Õhtulehes kirjutava Sami Lotila kolumnid, milles ta Eestit ja eestlasi tümitab. Kuulun päris kindlasti nende hulka, kes neist tüütuseni äraleierdatud lausviha artiklitest mööda vaatab, sest ma ei näe nendes seda sõna ja mõtet, millest miski muutuks.
Õigupoolest ma ei loe Lotila artikleid, kuid ma tean, et kuskil istub üks kirjutav soome mees, kes on täis viha ja üleolekut ühe ilusa maa ja inimeste vastu.
Selle aasta suvel, Tartu linna päeval pakkus linnapea raeplatsil linlastele kohvi. Seda tehti esimest korda ja selles ettevõtmises oli midagi tartulikku ja mõnusat – silmast silma jutuajamised, tartlaste sõnavõtud, koorega kohv ning linlaste sõbralikud linnajutud.
Tusameelne tänitaja
Korraga ilmus sellesse rahusse üks paks soomlanna (ma ei tea selle proua nime). Tema mure oli see, et keskpäeval kohvi jagamine oli uskumatult halvasti korraldatud ja linnavalitsus võiks ikka enne mõelda, kui kutsub inimesi kohvi jooma.
Endal oli tal juba kohvitass kätte rabatud, kusjuures vanad väärikad tartlased seisid tõepoolest sabas ega teinud sellest numbrit, kas saab kohvi kätte minut või kaks hiljem. Neile oli muu tähtsam.
Te ju teate omast käest, et kui olete Tartu sõbrad külla kutsunud, siis võib juhtuda, et õlu saab otsa või et lumi on sulgenud keldriluugi, mille taga on hapukurgid. Aga kellelegi ei tule pähe hakata tänitama oma võõrustajate või kaaslinlaste kallal selle pärast, et küll pidu on ikka halvasti korraldatud.
Sellel soome proual oli aga ilgelt suur mure: võiks linna lausa kohtusse kaevata ja Soomes ei juhtuks sellist asja kunagi, et kohv saab otsa või kusagil on saba. Ma olin viisakas ja kuulasin ta ära, sest murelik inimene tuleb ära kuulata. Mu rahulikku meelde oli aga löödud pisike kild.
Olin juba varemgi kuulnud, et linnas liigub keegi eakas soomlanna, kes head eesti keelt rääkivana mõnitab kaaslinlasi asjade eest, mis ei olegi ehk kellegi süü või tahtlik tegematajätmine. Pigem selline meile kurb paratamatus, väike jõudlus, mis muidugi ei tähenda, et keegi ei võiks olla hoolsam ja oma tegemisi paremini läbi mõelda. Ikka peab!
Minule on aga tähtis see, kuidas keegi oma muret või ebaõnne kurdab, kuidas teeb «konstruktiivset kriitikat». Kui see kukub välja tänitamisena, siis olgugi et tahaks asja parandada ja edaspidi hoolsam olla, jääb selle kriitika tegija tusameelest vastik tunne. Ja siis ei tahagi enam paremini teha. Kahjuks.
Kaubamaja kohtusse!
Tegin nädalavahetusel kaubamajas sisseoste. Seisin kolmanda korruse klienditeeninduse leti ees ja ilma et oleksin pilku mu kõrval rääkima hakanud inimesele pööranud, tundsin häälest ära kurja paksu soomlanna.
Ta rääkis (või röökis) samal toonil, sama inetult ja üleolevalt, ja mul oli väga piinlik. Tema mure oli selles, et Tartus (sic!) oli lumi maha sadanud! Ja et kaubamaja haldaja ei ole kaubamaja ümbert lund ära koristanud. Purikatest rääkimata. Ma ei oskagi kirjeldada, kui õel ja vastik võib keegi oma pahameelega olla, ja ei kujuta ka ette, mis selle prouaga juhtunud on, et ta seesugusel viisil meiega räägib.
Laps on kodu peegel ja see suur soomlanna on tema Soome (?) kodu peegeldus. Ta lajatas kenadele ja lahketele klienditeenindajatele leti taga käisest üleolevust ja ülbust, teatades, et kui Soomes keegi koristamata teede pärast «perseli kukub», siis kaevatakse hoone omanik kohtusse ja talle määratakse eluaegne trahv ja karistus (kolmsada tuhat, ütles ta).
Eluaeg maksad ja kahetsed! Mina olen pensionär ja ma ei pääse kaubamajale ligigi! Nii ta ütles, olles ise kaubamaja kolmandal korrusel.
Kuigi ta sai oma vihapurske kaubamaja prouadele edasi anda, ähvardas ta ka Tallinna helistada. Tallinna! Selle peale annab Tartus tulla.
Rahu jõuluajaks
Ma suudan sellistes olukordades väga rahulikuks jääda ja jäin seegi kord, aga esimest korda tahtsin kellelegi inetult öelda. Midagi sellist, et kui sulle siin Tartus kõik nii halb tundub ja kõik on kehvasti korraldatud, siis mine ja kuku Soomes perseli. Aga jäta head tartlased rahule. See oli esimene mõte.
Kuna on jõuluaeg ja siin-seal soovitakse üksteisele rahu, soovin minagi, et selle soome pensionäri jõuluajas leiduks rõõmu ja head tuju. Ma tõesti ei taha, et tema käsi jõulu- või mõnel muul ajal halvasti käiks. Jalgadest ja sellest juba mainitud asjast rääkimata.
Ma soovin, et see proua ei oleks kuri. Ei nüüd ega tulevikus. On palju lihtsamaid ja ilusamaid sõnu ning hääletoone, millest inimesed aru saavad ja muretsejale lahkelt vastu tulevad. Kurjale sõnale ja hääletoonile kahjuks mitte nii sageli.
Laulsime pühapäeval ülikooli kammerkooriga Halliste kirikus jumalateenistusel ja sealne kirik pole teab mis kirik keset küla. Asub teine veidi põllul ja hiljutine lumemöll oli kõik teed kauni kirikuni peaaegu kinni tuisanud. Usin kojamees ja üks vabatahtlik proua lükkasid oma suure labidaga lauljatele ja kirikulistele teid lahti. Kontsert sai lauldud ja kõigil oli hea meel.
Siis ma mõtlesin küll, et ma elan ikka väga heas riigis. Maakirikusse minnes ei mõtle keegi nii, et küll on ikka vastik kirik, ei suuda mulle isegi teed lumest lahti lükata.
Mõeldakse millegi muuga, mis on kuskil rinnus, vasakul, paksude talveriiete all, ning jõutakse kohale. Ja nii aasta ringi. Seal jääkülmas kirikus oli palju soojust, üksteisele sooviti rahu ning kallistati. Rõõmust. Seda sooviks kõigile neilegi, kes tusameelega linna mööda sammuvad.