Berk Vaher: kadunud rokipealinna otsinguil

Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Berk Vaher
Berk Vaher Foto: Pm

Muusikast Tartus ja Tartust muusikas on kõige raskem kirjutada. Mitte selle suhte nõrkuse tõttu – vastupidi. Ma võiksin terve selle essee täheruumi ammendada pelgalt loetledes noori ärksaid rokkbände, kes viimastel aastatel on tähelepanu äratanud ja kus vähemalt mõni liige (kui mitte kõik) on Tartust pärit: Bullfrog Brown, HU?, Pop-idiot, Kreatiivmootor, Mal­­colm Lincoln, Mimicry, Opium Flirt, Honey Power, Chungin & The Strap-On Faggots, Animal Dra-ma, Laika Virgin, Smõuk jne, jne, jne.


Ja minu jaoks ehk aasta 2010 mõjusaim Eesti lugu on samuti verivärskelt Tartu pundilt Galvanic Elephants; nende «Rum Rumble» sai laiemalt kuuldavaks just nüüdsama. Järgmisel aastal kuuleme neist loodetavasti veel palju!

Pea kõiki neist praegustest gruppidest iseloomustab stilistiline eklektika.

Õigupoolest kinnitavad nad tunnet, et oma parimail hetkil on Tartu nagu 1970ndate lõpu ja 1980ndate alguse New Yorgi või Manchesteri alternatiiv-skene, kus väga erinevate maitsete ja tegevusaladega inimeste sünergiast sündis omapärane ja praegugi uudsena kõlav hübriid, milles oli nii pungi kui disko, hiphopi ja isegi nüüdismuusika elemente. Ning paljud neist inimestest olid ise mitmekülgselt andekad: ühtaegu muusikud ja kunstnikud, näitlejad ja poeedid...

Nagu on Tartuski. Kui tavaline see maailmas on, et popmuusikul edeneb ka akadeemiline karjäär? Ent Tartust on tulnud Roomet Jakapi, Hendrik Luuk, Hannaliisa Uusma, kes edukad nii muusikute kui teadlastena.
Oma suur osa siin tegutsevate ja siit üle Eesti või laia ilma läinud andekate muusikute külluses on kindlasti Tartu muusikakoolidel, kuid ka alternatiivseil kontserdipaikadel – Genia-listide Klubi, Rock & Roll, Plink Plonk...

Neil on püsi ja publikut. Festivali Plink Plonk võib ehk enim pidada legendaarsete Tartu rokipäevade mantlipärijaks, ent selle väravad on valla kõigile, mitte vaid valitud vähestele.

2004. aastal sai algatatud interdistsiplinaarne, ent siiski peamiselt muusikapõhine festival Eclectica, ja just eesmärgiga, et see stiilide ja kunstivaldkondade põnev sulandumine ei tuleks põranda alt välja ainult paariks päevaks aastas, vaid oleks pidevalt nähtaval ja kuuldaval. Praegu võib öelda, et see on suuresti õnnestunud, eklektika ongi kõikjal ja kestvalt.

Kustutatud heliajalugu

Kas Tartu linn oskab seda kõike hinnata, tajuda alternatiivmuusika väärtust linna identiteedi loomisel?

Ühelt poolt justkui küll: on ju nii Chalice’i kui Popidioti Hendrik Luuki olnud Tartu visuaalses mainekujunduses näha. Ent domineerivad ikkagi Vanemuine ja laulupeod, mil kahtlemata on suur tähendus, kuid need on ikkagi vaid üks tahk Tartu kirevast muusikaelust. 2005. aastal avaldatud mahuka esindustrükise «Tartu ajalugu ja kultuurilugu» koostajad aga ignoreerisid neid teisi tahke täielikult.

Ei midagi Tartu muusikapäevadest, ei ridagi Volgist ega Fixist ega Mäksist (või siiski – Tõnis Mägi vilksab oma «Koiduga» laulupidude kroonikast läbi, ent ta Tartu-aja loomingust vaikitakse). Ei sõnagi Pan-tokraatorist, Jää-äärest ega Genialistidest.

Vaid lausung: «Kui 20. sajandi esimesel poolel oli Tartu Eesti muusikaelu pealinn, siis sajandi teisel poolel taandus ta Tallinna ja sealsete muusikainstitutsioonide ees.» See on ju solvav, nii on ju vale!

Uuel sajandil näitavad respekti «levimuusikaks» peetava suhtes siiski kultuurikandja aunimetused – pronkskuju on hoidnud Tõnis Mägi ja Chalice, Aapo Ilves ja Ants Johanson, Hannaliisa Uusma ja Peeter Volkonski, samuti Genialistide Klubi tegijad.

Ent kas ametlikus loomemajanduse retoorikas märgati siinse Forwards Stuudio pikaaegset laiahaardelist tegevust, mida 2005. aastal kroonis Eesti enimmüüdud album, Liisi Koiksoni «Väike järv»?
Kas rahvakultuuri toetamise lubadustega haakub tõik, et peaaegu lasti välja surra autorilaulufestival Mailaul (õnneks on see nüüd Genia­­listide Klubis uuesti käima lükatud)? Ning ega Maa ja Ilm ning Regiöögi kullas kümble.

Pole igatahes haruldane, et Eestit väisavad maailmamuusika tipud Tartust mööda lähevad, esinedes vaid Tallinnas ja Viljandis... Küll on Tartu tasapisi parandanud oma staatust džässilinnana nii festivaliga Tartu Jazz kui ka kontsertidega Genialistide Klubis.

Ning kindlasti mõjuvad popmuusikutelegi harivalt Klaaspärlimängu ja vanamuusikafestivali Orient et Occident programmid. Ning küllap ka tänu sellele, et Tartus on puhkpillifestival Mürtsub Pill, võis siin mõne aja eest kogeda, kuis Estraadiraadio jõudis sama daatumi sees nii avada indie-festivali Plink Plonk kui ka lõpetada ühe hansapäeva.

Kahju aga, et ülikoolilinn ei ole suutnud pakkuda vääriliselt publikut nüüdismuusikale, kui pole just tegu Pärdi või Tüüriga...

Nagu algul öeldudki, võib nimesid loitsida veel ja veel. Kõike seda heliküllust on ilmsesti rohkem, kui väike puust linn kanda ja tunnustada jaksab – ja ega New Yorgis või Manchesteris ka keegi avangardiste nende loometee alguses punasele vaibale kutsunud.

Euroopa rokikeskuseks!

Ent Tartu võiks olla ka nagu Bergen, mis on end maailmas põneva popmuusika generaatorina tõestanud; see eeldab mõistagi ka laialdasemat promoo­­torite ja mänedžeride järelkasvu ning tore, et Tartu Loomemajanduskeskus on ka selles suunas tegutsema asunud.

Ent tegelik muusikaelu korraldajate plejaad saab ju kujuneda ikka vaid praktikas, pidevas suhtluses bändide ja klubidega; peab leiduma väljundeid ning väljunditele peab leiduma kajastust.

Selles, et Bullfrog Brown või Popidiot või Kiwa, kes kõik on omal moel ka edukalt rahvusvahelisi kontakte loonud, ikka Tartusse naasevad, ei ole midagi enesestmõistetavat. Kord võivad siinsed talendid mujale jäädagi ja siis pole enam mõtet hõigata «Talendid koju!», sest nende kodu on juba teisal.

Tartu linnavõim ja kodanikud ei ole teinud kaugeltki kõike endast sõltuvat, et luua siin sündinud või siia kooli tulnud talentidele kodutunnet, ammugi siis luua seda tunnet ka teiste maade talentidele ja tipptegijatele, nii nagu seda on suutnud näiteks Berliin.

Miski pole võimatu. Tartu rokipäevadel käisid kunagi ka Vene suurlinnade underground 'i arvamusliidrid; nüüd peaks olema loomulik, et siia kogunevad Euroopa alternatiivmuusika tõsisemad tegijad.

Promootorid ise töötavad selle nimel, aga see tahe on väärt kajastuma ka linna ametlikus identiteedis – keda lõppude lõpuks peaks püsivamalt huvitama üks kadakasaksa alevik, milliste all Euroopa ägab?
Keskklassi pensionäride rühmad võivad siit osta õlut ja kampsikuid, aga see ei jäädvusta meid mingil märkimisväärsel moel suuremale kultuurikaardile.

Ning kui keegi küsib, miks ta peaks mingi «karvaste peo» kinni maksma, siis vaadaku jällegi omaaegsete Tartu rokipäevade korraldajate nimekirja – üks praegune tippjuht teise otsa.

Ning kui meil on juba kord hevilauljast linnapea ja bassimängijast abilinnapea, peaks Tartu kui rokipealinna taaskehtestamine olema täiesti elementaarne eesmärk.

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles