Lagunevate koolimajade all tiksub halastamatult ajapomm

Samal ajal kui viimase piirini lagunenud Raatuse ja Variku kool hoiavad hinge kinni suure euroraha ootuses, kustutavad teised Tartu põhikoolid nukralt tulekahjusid, teadmata, millal võiks remondijärg nende majadesse jõuda.

Tulekahju kustutamine pole siinkohal sugugi vaid kujundlik väljend. Kivilinna kooli direktor Karin Lukk mäletab hästi kahe aasta ja pooleteise aasta taguseid päris tulekahjusid, kui süttisid kooli vanad elektrijuhtmed.

Nii istuvadki põhikoolide direktorid justkui pommi otsas, teadmata, millal ja kust pauk tuleb.

Alles hiljuti hakkas Kivilinna kooli katus läbi sadama ja lõhkenud veetoru vallandas purskkaevu. Pole hullu, üks klass koliti mujale, tilkuvate kohtade alla pandi ämbrid ning linnavalitsus saatis remondimehed avariid likvideerima.

Või kui mõned aastad tagasi ootasid esimese klassi õpilased õhinal aktusel oma aabitsat ja ühe koolijütsi jalge ette kukkus vana laearmatuur. Pole hullu, vanemad korjasid vaikselt killud kokku, viskasid prügikasti ja aktus läks edasi.

Kivilinna koolis pole enam ka mingi uudis see, kui lapsed võimlas põrandalaudadest välja turritavate naelte otsa komistavad ning põlved marraskile kukuvad. Kopsi neid naelu, palju tahad, põrand on läbi mis läbi, nii et pallgi ei põrka seal enam.

Parematele jahimaadele

Selliseid näiteid võiks Karin Lukk veel ja veel tuua. Kurb on aga siis, kui lapsevanemad ütlevad, et jah, te teete küll siin väga head sisulist tööd, aga kuna maja on seest nii kole, panen oma lapse mujale. Nii ei imestagi direktor, miks mõni lapsevanem valib linna kooli asemel erakooli või kena maakooli.

«Sel aastal lahkus meil koolist üks õpilane vanemate sõnul just seetõttu, et koolimaja ei näe hea välja,» toob Lukk näite linna lähedale maale ilusasse remonditud koolimajja õppima asunud lapse kohta.

Ometi jääb Lukk tagasihoidlikuks, öeldes, et Kivilinna kool pole ju sugugi kõige hullemas seisus – koolide gümnaasiumiosa eraldamisega saadi vastutasuks renoveeritud neljas korrus. Mis sest, et sealse ventilatsioonisüsteemi paigaldamine tähendas kogu ülejäänud maja ventilatsiooni läbilõikamist, nii et maja on nüüd umbsem kui varem.

Ka on koolil saastekvoodi rahaga renoveeritud fassaad. Aga võimla seintelt kukub suuri krohvitükke, siit-sealt sajab vett majja sisse, garderoobid näevad välja nagu kartserid, majas on ikka veel vanu ohtlikke elektrijuhtmeid, lapsed jäävad klassidesse kinni …

Jah, just. Lapsed jäävad klassidesse kinni, sest vanade uste sees on vanad lukusüdamikud ära väsinud. Neid ei saa ka välja vahetada, sest uksed on seest tühjad ja uut südamikku pole kusagile kinnitada. Uute uste jaoks pole ka raha. Karin Lukk meenutab, kuidas kord läinud õpetaja korraks klassist välja õppematerjale tooma. Tagasi klassi aga ei pääsenud ja lapsed välja ka ei saanud.

Läbi huumoriprisma

«Aga vaadake kindlasti teisi koolimaju ka,» juhatab Lukk meid veel õnnetumate kolleegide juurde. Annelinna gümnaasiumi direktor Hiie Asser võtab ajakirjanikud lahkelt vastu ja tema optimistlikust suhtumisest võiks arvata, et pole neil häda midagi.

Ent ometi tabab igast tema lausest musta huumorit ja kerget kibedust, mille mõte jõuab kohale, kui direktor meile kõike kohapeal näitab.

Võimla laes haigutab hiiglaslik auk. «Õhutusauk, sealt saab tähti ka vaadata,» on Hiie Asseri vastus küsimusele, mis auk see on. Ei-ei, see pole sugugi naljaga öeldud, vaid sulatõsi, kinnitab kehalise kasvatuse õpetaja Karin Värk.

Kuna võimla on nii umbne, on keegi kunagi arvanud, et hea mõte oleks teha võimla lakke auk. Nüüd aga puhub sealt tuul ja sajab vihma.

Siingi on vanad põrandalauad võimlevatele lastele ohtlikud. Seintes haigutavad augud ja praod, varbseinal pole enam pulki, nii et lapsi sinna peale ei lubata.

20 aastat selles koolis töötanud õpetaja Värk on nõus, et kõik on selles koolis samasugune nagu siis, kui tema seal tööle asus, loomulik lagunemine tuleb vaid juurde arvata. «Ainult lapsed on meil muutunud. Oskavad eesti keelt ja on väga tublid!» on õpetaja siiski positiivne.

«Üldist korda on siin hoitud, aga kuskil on ikkagi piir,» on Hiie Asser nukker. «Me oleme ainus Tartu gümnaasium, kus pole suurt remonti tehtud. Mul on väga raske oma hoolekogule ja vanematele seda põhjendada.»

Ent vaatamata kirbele haisule keldriruumides, muuseuminurka meenutavale duširuumile, nõrkemiseni lapitud seintele, ebatasasele põrandale ja veel miljonile häirivale pisiasjale on Annelinna koolipere optimistlik.

Kooli andekad kunstiõpetajad on jõudumööda teinud koridoridesse seinamaalinguid, et üldpilt oleks veidigi rõõmsam. Näiteks ühe laguneva seina jaoks lõikas õpetaja Kvan Kho Kim eri tooni laminaatparketilaudadest välja linnapanoraami, pani selle seina ja nüüd ei pea vähemalt mõnda aega kartma, et sellest seinast midagi alla kukuks.

Trepikodade vahekorrusele, kus seinast alailma vett alla nirises ja ülevõõpamine polnud üha uuesti tekkivate pruunide triipude tõttu enam otstarbekas, tegi sama õpetaja pruunides toonides seinamaalingu. Siis ei hakka uued pruunid veetriibud nii hästi silma.

«Kui sein on juba nii jube, et peale vaadata enam ei taha, laseme lapsed sinna grafitiga peale,» näitab direktor värvilist tänavakunsti siin-seal kooli koridorides.

Kooli viimasele korrusele minnes vaatab Hiie Asser murelikult pööninguluugi poole, mille ääres turritab betooni seest välja armatuur. Maja fassaad on niivõrd lagunenud, et vuugivahedest sisse sadav vesi sööb seintesse järjest pragusid ja maalib lagedele rohelisi hallituslaike. Trepi ja seina vahelgi lookleb pikk pragu, mille suhtes direktor pole sugugi kindel, kas see on ikka ohutu.

Aga äkki õpilased ei oska seda kõike tähele panna ja neil on ikka tore koolis käia? «Küll nad oskavad, ega nad otukesed ole,» muigab direktor.

Puhas potjomkinlus

Descartes’i kooli direktor Jaan Reinson juhatab meid otsejoones garderoobi, mis on kõigis neis nõukogudeaegsetes koolimajades ühesugused pisikeste boksidega uberikud. «Siin on ju puhas potjomkin!» viitab direktor erivärvilistele garderoobiseintele, kus siin-seal on katkiseid kohti üritatud vineerplaatidega lappida. «Nagu kaardimaja.»

Et boksid on kitsad ja lapsed sinna ära ei mahu, on niigi kitsukesed garderoobi vahekoridorid lisakappe täis tuubitud. Direktori sõnul ongi kooli prioriteet saada rõivistu korda.

Kunagi, masueelsel ajal tehti selleks isegi projekt, ent riiulisse seisma see jäigi. Kooli enda hammas sellele tööle peal ei hakka.

Descartes’i kooli aulas on aru saadud, et sealset lagunevat parkettpõrandat pole mõtet enam lakkida. See kulub kohe maha. «Nii kaua, kui põrand vastu peab, on aula kasutatav. Kui enam ei pea, tuleb kinni panna,» räägib Reinson.

Nii saalis kui ka näiteks muusikaklassis on seinad kaetud puitlaudisega, et lagunemist varjata. Tõsi, päästeametile see ilmselt ei meeldi, tunnistab direktor.

Kooli kõige suurem mure on aga seinapaneelide vahelt läbi puhuv tuul ja oma kümme aastat tagasi paigaldatud akendest välja pääsev soojus.

«Paigaldamine oli selle asja juures veel kõige professionaalsem tegevus,» meenutab Reinson aega, mil uued aknad ette pandi. Aknapõskede viimistlemiseks võttis töid teinud firma hommikul lihtsalt turult suvalised töömehed ja koolitas nad kohapeal välja.

Hiljuti tellitud termopiltidelt on ilmekalt näha, kuidas aknad ei pea sooja, kõige suurem soojaleke on aga tihendite vahelt. «Need oleks vaja kõik välja vahetada,» tõdeb direktor.

Koolimaja otsasein on aga väljastpoolt triibuline, vuugivahedest on täide haihtunud. Reinsoni sõnul saab talvel nende seinte taha jäävates klassides tundi pidada vaid siis, kui elektriradiaatoritega ruume lisaks kütta.

«Siin ei tea kunagi, mis võib juhtuda. Aga kõige hullem, kui juhtub nädalavahetusel, kui kedagi majas pole,» on Reinson murelik, kui näitab lapitud soojaveetorusid, mis aeg-ajalt hakkavad purskama.

Liivaloss

Kui need Annelinna koolid on kõik ehitatud enam kui kolmkümmend aastat tagasi, siis Veeriku kool on Tartu linna põhikoolidest kõige uuem, 28 aastat vana. Kooli direktor Ruth Ahven pole seetõttu eriti optimistlik prognoosides, millal võiks täisremondi järg tema koolini jõuda.

«Meie maja on ehitatud liiva baasil. Tsement on siit haihtunud,» alustab direktor oma koolimaja tutvustust. Küsimusele, kuhu see tsement siis kadus, tuleb kavalailmeline vastus: «Samal ajal, kui seda maja ehitati, ehitati ka Ihaste uuselamurajooni, nii et mõelge ise.»

Neid liivast seinu ei jõua Veeriku kooli töömehed enam ära lappida. Paned ühele augule lapi peale, kukub kõrvalt uus tükk seina alla. Nii näeb koridoris sedagi, et kohati on lappide peale tõmmatud paberteip, et krohv veidi kauem augu sees püsiks.

Neljanda korruse tualetid on õpilaste eest lukku keeratud, sest need ei vasta direktori sõnul enam tänapäevastele normidele. Tüdrukute tualettruum on koristaja päralt, ent seal on pool seina kileteibiga kinni kaetud. Kooli koristajal sai ühel hetkel lihtsalt mõõt täis, kui kraanikauss kogu aeg liiva täis oli. Nii ta läkski poodi ja ostis kolm rulli teipi.

Liivast seinte lagunemist on näha ka sööklas, mis on kümmekond aastat tagasi renoveeritud. Kenasti värvitud seinast kukkus hiljuti suur kamakas välja. Nüüdseks on auk lapitud.

2006. aastal sai koolimaja uued aknad, ent kui algul oli maja mõnus soe, siis õige pea olukord muutus, sest aknad on kehvasti paigaldatud, soojustuse pealt on kokku hoitud ja akende ümbrus aina laguneb.

Alles läinud aastal sai remonditud kooli üks keemiaklass. Hiljuti haihtus sealt aga aknaalune täide, nii et tuul puhus läbi ja seinapraost võis õue vaadata. Kooli töömees täitis ava kiirkorras montaaživahuga, et vähemalt tuul sisse ei puhuks.

Kogu torustik, küttesüsteem ja elektrijuhtmestik karjuvad Veeriku koolis väljavahetamise järele. Purskkaevud pole siingi koolis mingi uus nähtus.

Kooli häbiplekiks nimetab Ruth Ahven samuti garderoobi, aga ka teise korruse põrandat, kus aluspind on nii ebatasane, et põrandat kattev linoleum on kõikjalt katki läinud. Pelgalt põrandakatet pole mõtet välja vahetada, sest ka see oleks peagi auklik.

Ehkki majal on kahel küljel trepikojad, on neist kasutusel vaid üks. «Ma ei julge lapsi teise trepikotta lasta, sest ma ei saa seal tagada nende ohutust,» sõnas direktor.

Tartu Postimehe veebilehelt leiab külastatud koolide piltide täieliku galerii.