Kuigi ilmaolud pole kõige soodsamad, on nädalapäevad avatud Peipsi järvel talikalastuse võlusid ja valusid nautinud sajad harrastuspüüdjad. Kui järve lõunaosas pole saagiga väga kiita, siis põhja pool liikuvat ringi ahvenad, kes annavad oma keskmise suurusega eelmiste aastate «triibudele» silmad ette.
Lohusuu vallas Kalmakülas kalameestele majutust ja saanitaksoteenust pakkuva Peipsi Lainete perenaine Ulvi Madisson rääkis, et kala on küll, kui vaid püüda oskad. Ent pange tähele: järvele minnes tasuks joovastavad joogid maha jätta, sest joobnud isikutega ahvenad koostööd tegema ei kipu.
«Kes purjus ei ole, see saab väga hästi. Kes on aga purjus, see pärast kurdab, et saak on vilets ja kala ei võta,» tutvustas Madisson oma tähelepanekuid. Peipsi Lainete saanitakso viib huvilised 6-7 kilomeetri kaugusele kaldast, kus peremees on välja peilinud parimad kalakohad. Tänavuseks «murdjaks» on seal kandis osutunud nn Pärnu kirves, millega võib päeva lõpuks jääle sikutada aukartust äratava hulga triibulisi.
«Minu mees püüdis tunniga viis kilo ahvenaid, aga siis lendas kirves järve põhja. Päeva lõpuks oleks tal muidu kokku tulnud kindlasti 15-20 kilo kala,» tõi Madisson näite elust enesest. Seejuures olevat kala võrreldes eelmiste aastatega suurem, Peipsile nii omane «pudi» Kalamaküla kandis (vähemalt praegu) talikalastajaid ei kimbuta.
Kõige edukamad püüdjad on Ulvi Madissoni sõnul ikka lätlased. Näiteks vahetult pärast järve avamist olevat üks lõunanaaber marssinud hommikul järvele, naastes taris aga endaga kaasas kartulikotitäit korralikus mõõdus ahvenaid.
Kui Kalmakülas on kalaga lood head, siis järve lõunaosa seni veel nii lahke pole olnud. Varnjas karakatiga kalamehi järvele sõidutav Marko Mesi tõdes, et ulmesaakidega seni kiidelda ei saa, kui muidugi lätlased välja arvata.
«Lätlased ikka saavad, aga kust ja kuidas, sellest ma aru ei saa – äkki võtavad kodumaalt kaasa?! Nemad tulevad maha, ikka vähemalt pool kartulikotti ahvenaid täis,» imestas Mesi.
Arvamus
Ralf Mae, ajakirja Kalastaja peatoimetaja
Ausalt öeldes ma ei tea, mis on lätlaste edu saladus. Eks siin ühelt poolt võib rolli mängida see, et nad on aastakümneid Peipsil käinud, tunnevad järve väga hästi ning teavad, kust püüda. Peab olema ka sügisest mingit infot, kus kandis ahvenaparved siis liikusid ja kuhu talveks jäid. Seal on veel mitmed momendid: kui madal vesi oli, kust poolt tuuled on puhunud, kas jää on pärast tekkimist liikunud.
Miks lätlased meie vetele kipuvad? Lätis lihtsalt ei ole siseveekogusid, kus ahvenat on sellisel määral nagu meil Peipsil või Pärnu lahel, kus heal päeval võib saada kümneid kilosid.
Aga seda ma küll ei julgeks väita, et lätlaste suurte saakide taga on mingid eriti innovatiivsed püügiviisid- või vahendid.