Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >
Postimees 160 Juubeli puhul loe seda lugu tasuta!

Noored näitlejad lennutavad lapsed päikselisse Indiasse

Lisatud galerii!

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje

Kui postkasti potsatas  kiri, mis kutsus korraks ära hallilt ja külmalt Eestimaalt otsima Indiast padjatäit  päikest, et sellega kõigi elusolendite südant soojendada, näis see olevat pakkumine, millest tuleb tingimata  kinni haarata.

Teatri Must Kast uus lastelavastus «Padjatäis päikest» esietendus läinud pühapäeval pisikeses ja intiimses Uue Teatri proovisaalis, kus lava ja pealtvaatajad olid nii tihedalt üksteisega põimunud, et suurtel patjadel istuv publik tundis end etenduse arenedes üha rohkem koos näitlejatega kuumas Indias olevat.

Indiasse otsustasid minna kolm last – Liina, Anna ja Priit –, et tuua maailma kõrgeima mäe tipust Liina emale veidigi päikest, et ta südant soojendada. Liinale ei piisanud ühestki põhjendusest, millega sõbrad üritasid teda maa peale tuua, et püsida kodus ja hoida kinni reeglitest, mida suured inimesed on lastele ette kirjutanud.

Igaühe siseheitlus

Nii suur kui ka väike vaataja võis ära tunda need mõtted, mis meis endis võitlust peavad, kui me midagi väga-väga tahame. Kas teha kõik, mis võimalik, selleks, et oma unistusi täita, või tegutseda nii, nagu ühiskonnas tavaks on? Kas vanduda alla oma hirmudele ja leida vaid põhjendusi, miks me ei saa enda või kellegi teise elu paremaks muuta?

Liinal on aga väga hea veenmisoskus, nii et Priit suudab astuda välja oma rangetest raamidest ja Anna saab üle oma suurimatest hirmudest, kui kõrval on tõelised sõbrad.

Viljandi kultuuriakadeemias värskelt lavastaja elukutse omandanud Lennart Peep on oma lavastuses koos dramaturg Anu Sildnikuga põiminud ühtseks looks India muinasjutud sõprusest, hoolivusest ja õiglusest. Tõsiste teemade vahele on pikitud naljakaid seiku, mis panid lõkerdama nii väikesed kui ka suured teatrikülastajad.

Muinasjutud vahelduvad laval sedavõrd tempokalt, et vaataja ei saa nähtu üle pikemalt juurdlema jäädagi, kui juba leiab ta ennast teisest loost. Noored näitlejad Jaanika Tammaru (Liina), Laura Niils (Anna) ja Silver Kaljula (Priit), kõigil Viljandi kultuuriakadeemias omandatud näitlejaharidus, on väga hea ümberkehastumisvõimega.

Lihtsad valgusefektid

Etenduse pealkiri räägib küll päikesest, kuid Uue Teatri proovisaal on selle 45 minuti jooksul pigem pime. Ent oskuslik mäng lihtsate lampide valguse, plinkivate jõulutulede ja India muusikaga ei anna muud võimalustki kui tunda end päikeselises Indias.

Millal te käisite viimati etendusel, mille lõpus haaravad näitlejad publikul käest ja kutsuvad idamaiste rütmide saatel tantsu vihtuma, nii et saal on äkki täidetud tantsivate laste ja suurte inimestega?
--------------------------

«Padjatäis päikest»

• Teater Must Kast

• India muinasjuttude ainetel

• Lavastaja Lennart Peep

• Kunstnik Birgit Landberg

• Dramaturg Anu Sildnik

• Mängivad Jaanika Tammaru, Laura Niils, Silver Kaljula ja Margit Tamm

• Etendused 22. detsembrini Uues Teatris (Lai 37, Tartu)
---------------------------------

FOTO: Mari-Liis Pintson

Intervjuu

Et lasteetendused on tehtud ju eelkõige lastele, kutsus Tartu Postimees uut lavastust vaatama kaks sõpra, kuueaastase Otto Pintsoni ja kohe seitsmeseks saava Pärtel Koka, et nad jagaksid lehelugejale muljeid, mis «Padjatäis päikest» neis tekitas.

Praegu on meil jõuluaeg, päkapikud käivad, ehitakse kuuski. Selle etendusega saite aga korraks Indias ära käia. Kas seal tekkis kuidagi teistmoodi tunne kui siin külmal Eestimaal olles?

Otto: Natukene küll. Seal oli India muusika ja India moodi tuled.

Pärtel: Kuidagi oleks nagu soojem olnud küll. Aga see koht oli imelik, kui tiiger ei teinud õiget tiigri häält, vaid tegi mjäu. See oli naljakas.

Te itsitasite seal ikka päris palju. Mis veel nalja tegi?

Pärtel: Kui nad jõid alguses seda kanget kohvi, kus oli mingi sidrun sees, siis mulle tundus, nagu oleks kolm lasteaialast alkoholi joonud. Krimpsud, mis neile näo peale tulid, olid täiesti originaalsed, nagu nad oleksid päriselt likööri joonud. Tegelikult ei olnud tassis midagi, aga see pidi olema võlujook, mis võtab haigused ära.

Otto: Minule tegi kõige rohkem nalja see, kui tiiger tegi mjäu. Nii naljakas oli, kui Anna mängis šaakalit. Ja siis oli naljakas see, kui nad läksid Linnuteele ja tegid ba-ba-ba-ba-baaa.

Millega nad Linnuteele läksid?

Koos: Lendava elevandiga!

Miks need elevandid lendasid?

Pärtel: Jumalad olid nad teinud selliseks. Aga nad vihastasid oma jumalad välja, sest neil hakkas igav ja nad tegid lollusi.

Kas teie hakkate ka mõnikord lollusi tegema, kui teil igav on?

Pärtel: Vahepeal hakkan.

Otto: Vist väga harva.

Kui palju te enne seda etendust üldse Indiast teadsite?

Pärtel: Mina teadsin ikka üsna palju. Näiteks, et nende laulud on imelikud.

Selliseid laule oli seal etenduses ka päris palju. Mis te nendest arvate?

Pärtel: Aga seal ei olnud laulud, kus laulja laulab, see oli lihtsalt muusika. Mul on üks lemmikansambel, selle nimi on Boney M, selle laulja süda ütles üles. Seal oli ka üks laul, mis oli väga indiapärane. Vanamees, kes seda laulis, tantsis seal imelikult.

Otto: Mulle meeldiski kõige rohkem indiapärane muusika, see oli hästi lahe.

Seal oli ka päris palju õpetlikke asju. Mis meelde jäi?

Pärtel: See lolluste asi, et siis tuleb karistus. Et kui elevandid lollusi tegid, siis pidid jumalad neilt tiivad ära võtma. See oli õpetlik.

Otto: Seda ei tohiks teha, et lapsed läksid üksinda kodust ära, sest nad tahtsid ema päikesega rõõmustada. Emal oli kogu aeg hästi külm ja päike oleks teinud ta rõõmsamaks ja soojemaks.

Pärtel: Minu arust üks asi õigustas nende minekut, aga teine asi ei õigustanud. Õigustas see, et nad tahtsid ema rõõmustada, aga ei õigustanud, et nad siis rikuvad ju reegleid.

Seal oli ka mitmesuguseid jutukesi, näiteks õiglusest. Saite te aru, mis on õiglus?

Otto: Vist mitte.

Pärtel: Et peab olema aus teiste vastu ja võrdne. Aga tiiger ei olnud õiglane, sest ta hakkas teekäijat kohe ära sööma ja ta rikkus oma lubadust.

Tiiger lubas, et kui teekäija ta puurist välja laseb, hakkab ta tema orjaks. Kes see ori on?

Pärtel: Et ta täidab kellegi käsku. Vanasti anti orjadele piitsa, see oli väga õudne. Kui rikas ütles, et too nüüd seda, siis ori pidi kohe tooma ja kummardama. Aga keegi ei tahaks ori olla!

Otto: Kui tiiger puuri pandi, vandus ta, et ta enam ei söö neid ära. Siis ta tuli sealt välja ja kargas šaakalile sülle.

Pärtel: Ta muutus nagu kodukassiks. Aga mulle ei meeldinud, kui teekäija ütles, et ma koristan ta tee pealt ära. See oli tiigri jaoks väga ebaõiglane.

Mis etenduses põnevat oli?

Pärtel: Kui Liina Džomolungma tipus päikese kätte sai. Aga mulle pakkus põnevust, et kust päike tal niimoodi välja vupsas? Kas sina nägid?

Otto: Mina ka ei pannud seda tähele, ma vaatasin ainult tulede mummukesi seina peal.

Pärtel: Mina vaatasin ainult poissi ja tüdrukut, kes päikest mängisid ja nagu laiali valgusid.

Oli see kuidagi teistmoodi teatrietendus kui need, mida te varem olete näinud?

Otto: Natukene jah. Teised teatrid on olnud sellised, kus on palju tegelasi, aga siin oli ainult kolm tegelast ja lõpus tuli veel ema juurde.

Pärtel: Aga kui lugu arvestada, siis ei olnud kolm tegelast. Seal olid ju jumalad, päike, lendav elevant, šaakal, teekäija ja tiiger.

Olid nad siis head näitlejad, kui nad kolmekesi nii paljusid tegelasi mängisid?

Otto: Jaa, väga head olid!

Pärtel: Need näitlejad oskasid kuidagi väga originaalselt mängida kurbust ja rõõmu ja hirmu.

Vahepeal igav ka hakkas?

Pärtel: Jah, kui nad lõpus tantsima hakkasid. Aga mulle tegi haiget see, kui ma pidin siis tundide kaupa neile plaksutama.

Tagasi üles