E, 23.05.2022
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Priit Pullerits: arulage kiremöll jalgpalli ümber

Priit Pullerits
, vanemtoimetaja
Priit Pullerits: arulage kiremöll jalgpalli ümber
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
Priit Pullerits.
Priit Pullerits. Foto: Margus Ansu

Midagi ei ole parata, alustada tuleb kõige primitiivsemast. Nimelt, mis on jalgpalli eesmärk, kui pall keskväljakul mängu pannakse? Loomulikult, iga lapski teab: see väravasse ajada. Ilma selleta pole võimalik võita. Ja kui ei võida, ei maksa EMi ega MMi finaalturniirile pääsemisest unistadagi.

Küsite, miks kulutan teie aega nii lihtlabase jutuga. Aga seepärast, et rahva kiremöll ja meediakära, mis saadab Eesti jalgpallikoondist, on niivõrd ülepaisutatud ja põhjendamatu, kui võrrelda seda tõsiasjadega, mida Eesti koondis korda suudab saata.

Jah, EMi kvalifikatsiooniturniiril tuli oma alagrupis neljas koht, mida oligi tõele au andes oodata. Aga see, et kümnes mängus suutis Eesti lüüa kõigest neli väravat – ehk piltlikult öeldes kahe ja poole mängu peale üksainus tabamus –, teeb Eesti koondisest Euroopa ühe hambutuima esinduse. Neli väravat lõid kvalifikatsiooniturniiril ka Andorra ja Moldova (kas Eesti tahab tõepoolest kuuluda nendega samale pulgale?) ning Eestist vähem tabamusi said kirja sellised jalgpallikääbused nagu Malta (3), Liechtenstein ja Gibraltar (mõlemad 2) ning San Marino (1). Eesti harukordset hambutust toonitab fakt, et mitte üheski välismängus, kokku 450 minuti jooksul, ei suudetud ajada palli vastaste väravavõrku ühtainumat kordagi.

Märksõnad
Tagasi üles