Oo, sõbra sünnipäev – hea päev joomiseks. Oo, enda sünnipäev – jälle hea päev joomiseks. Ohhoo, jõulud, no loomulikult aastavahetus ja siis juba vabariigi aastapäev, naistepäev, emadepäev, jaanipäev, teise nimetusega joomapäev, ja siis muidugi selle nädala viimane kolmapäev – kõige olulisem tähtpäev üldse.
Kas joomiskultuur või kultuurne joomine? Eestis pigem esimene variant, eks? Ei, ma ei nea maa põhja neid, kes tarbivalt alkoholi mõõdukalt.
«Teeme autoliigud?», «Viime talle sünnipäevaks ühe pudeli!», «Aitäh abi eest, teen sulle teinekord mõne õlle välja!». Kuule, parem too mulle pakk porgandeid. Mõtle, kui palju on pohmaka tõttu raiskuläinud päevi. Iga pühapäev ja laupäev on paha olla? Aga ometigi võtad järgmisel nädalavahetusel sama teekonna ette.
Miks peab alati leidma põhjuse juua? Kas tõesti on raske ema sünnipäeva või mõnusat suvepäeva teisiti mööda saata? Kas on raske tunda rõõmu lõppenud töönädalast, ilma et poleks joodud kaks(kümmend) rummikoksi?
Üle 15-aastased Eesti elanikud tarbisid 2013. aastal inimese kohta arvestatuna 87 liitrit õlut, 13 liitrit veini, 11,2 liitrit kangeid ja 20,9 liitrit lahjasid alkohoolseid jooke. Absoluutalkoholi arvestuses annab see 11,8 liitrit täiskasvanud elaniku kohta (tervise arengu instituut, 2014).
Olen tihti sattunud seltskondadesse, kus mu karskusest ei teata ja ka mulle juua pakutakse. Kui ütlen, et ei joo, järgneb kaks võimalikku vastust. Esimene neist üleoleva naeru saatel: «Ma ei usu sind!» Teine variant: «Miks, kas sa oled usklik või on sul halvad kogemused?» Ei ma joo, sest see on täiesti kohutav ajaveetmise viis.
Avastusele, et olen karsklane, järgneb seltskonnas tavaliselt arutelu, kus kõik räägivad, et nemad ka tegelikult ei joo, ainult kord aastas või kord kuus, no mõni kord võib-olla neli korda kuus, aga siis ainult kaks päeva järjest. Kui sa tõesti oled alkoholist sõltuvuses, siis palun vähemalt tunnista seda endale.
Peol on kaine inimene nii haruldane, et keegi ei usu oma silmi, kui üht sellist kohtab. Omast kogemusest võin öelda, et tõeliselt haruldane on pidu kahe kaine inimesega. Seda tavaliselt ei juhtugi, ainult siis, kui keegi on rase või antibiootikumikuuril – viimane neist tegelikult eriti joomist ei sega.
Mis mõtet on reedeöisel peol, kui järgmisel päeval ei mäleta midagi? Tänav on noori oksendavaid kehasid täis ja keegi neist isegi ei tunne piinlikkust, ka mitte järgmisel päeval. Esiteks, sest seda ei mäletata, ja teiseks, sest see on nii tavaline.
Ma saan aru, et kõik uus tahetakse järele proovida ja kui oled varajases teismeeas, siis tundub see põnev. Aga kuskiltmaalt peaks ju mõistus ka pähe tulema? Sa ei saa olla 25 ja ikka iga jumala nädalavahetus pidutseda, sest nii on lahe. Ausalt, kuhu sa jõuad? Järgmisel hetkel võid avastada, et oled 35, elad endiselt põhikohaga oma ema raha eest ostetud autos ning käid seitsmendat aastat ülikooliteed (seitsmes bakalaureuseaasta), vahepeal teenid lisaraha juhutöödega.
Olen isegi teismeeas paar siidrit joonud ja korra ka purjus olnud, aga ma sain kohe pärast seda aru, et see ei ole minu jaoks. Sellest ajast edasi on olnud mu ülesanne olla kaine tugiisik (füüsilises mõttes), kaine rool või kaine mõistus. Kui eelmisel päeval sai peol käidud mõne lähedasema inimesega, siis mu järgmine päev on sisustatud tema mälulünkade täitmisega.
Tahaksid osta endale ise telefoni, mitte lunida seda vanemate käest? Aga raha ei ole, sest igal nädalavahetusel läheb vähemalt sott laheda peo alla. Sellest peost on rõõmu vaid kuni magama jõudmiseni või isegi vähem.
Aga kui sul tõesti on unistus omada oma esimest autot, teha langevarjuhüpet, minna reisile ja näha maailma, siis miks sa ei suuda mõelda nii kaugele?
Järgmine kord, kui alkoholiisu jälle peale tuleb, sea endale konkreetne piir, mitu drinki täna võtad, või küsi endalt, kas sa tegelikult ka tahad juua, ja vasta ei. Pigem toimib siin viimane variant, sest kõik teavad, et svipsis peaga on väga raske öelda: «Ära mulle enam vala!»