Armastuses ja teatris maksab võime olla siiras

, TÜ teateatriteaduse magister
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Lavastaja G (Uku Uusberg, paremalt) teeb näitlejate Leofredi (Aivar Tommingas) ja Hellega (Külliki Saldre) proovi inglise keeles. Lavalt on lahkumas näitleja Otto (Ott Sepp), kellel on käsil Hamleti rolli loomine.
Lavastaja G (Uku Uusberg, paremalt) teeb näitlejate Leofredi (Aivar Tommingas) ja Hellega (Külliki Saldre) proovi inglise keeles. Lavalt on lahkumas näitleja Otto (Ott Sepp), kellel on käsil Hamleti rolli loomine. Foto: Tõnis Järs / Vanemuine

Draamateatri lavastaja Uku Uusberg on põiganud seekord Vanemuisesse, et lammutada fiktsionaalsuse ja reaalsuse piire ning rääkida talle omasel tragikoomilisel viisil lugu teatrist, armastusest ja teatriarmastusest.

Vana Teatri kunagine staarnäitleja Leofred Luuk (Aivar Tommingas) avab ukse mälestusi täis minevikku, kui naaseb teatrisse kavatsusega avaldada oma 60 aasta juubeli puhul armastust kunagisele abikaasale Hellele (Külliki Saldre).

Soovides oma ürituse kõne õigete rõhuasetustega läbi mängida, satub ta äkitselt ühe välislavastaja «Hamleti» proovi. Leofredi saadab tema ürituse kavandamisel kaos: teatrimajas jookseb ringi lavatagune meeskond, prožektorid langevad laest, näitlejad vaevlevad eksistentsiaalses kriisis, Leod ennast varjutavad kahtlused ning Helle ei tundu sugugi armastuselainel olevat.

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles