Nädalavahetusel päästeti auto otsasõidust maanteele lamama jäänud nälginud koer, kelle olukord pani muretsema kahte möödasõitnud naisterahvast ning kelle palvel tulid olukorda lahendama päästeametnikud.
Päästeametnikud aitasid autoteel lebanud näljast nõrka koera
28. september 2015, 10:27
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Rethy Sõna märkas autoga Tartu poole sõites enne Vastse-Kuustet keset maanteed naisterahvast, kelle kõrval lamas koer.
«Peatasin auto kohe, kuna koer ei tõusnud püsti. Meil mõlemal selle naisterahvaga oli hirm, et kui autod tulevad, sõidetakse koerast üle,» jutustas Rethy Sõna.
Sõna helistas varjupaikadesse, kuid kuna sealt ei saanud sealt kohe abi, võttis ta kõne päästeametisse.
«Teatasin olukorrast, sest mu süda lõhkes. Koer vaatas kurbade ja abipaluvate pruunide silmadega mulle otsa. Kartsin, et ta on autolt löögi saanud,» selgitas Sõna.
Kuna naine oli just teel sünnipäevalt koju, oli neil autos laste jaoks kaasa pandud pirukaid.
Söödava olemasolust autos oli palju abi. «Meelitasime koera maanteelt ära. Ta oli nii kõhn ja ilmselt ka nälja tõttu lebas teel. Ei suutnud jalgu alla saada. Kui sai piruka, ajas kohe ennast püsti,» rääkis Sõna.
Koera turgutati oma jõududega seni, kuni saabus päästeamet.
«Minu imestus oli suur, kui nägin, kui palju päästjaid kohale tuli ühe ōnnetu koerakese pärast. Igal juhul aitäh Põlva päästeametile ja naisterahvale, kes sündmuskohal olid!» tänab Rethy Sõna teisi päästjaid.
«Ma ei taha mõelda, mis elu see koer on näinud. Sööki pole ta oma elu jooksul kahjuks tihti näinud,» mõtiskles Sõna nukralt ja lisas, «loodan, et ta ei pea enam iial nälga tundma.» Ta lisas, et kui inimene näeb pealt looma julma kohtlemist, ei tasu loomakaitsjatele helistamist peljata ega häbi tunda. «Olgu selleks väärkohtlejaks kasvõi oma veresugulane, vägivalda ei õigusta miski, ka loomal on hing,» paneb Sõna südamele. «Seda enam, et talv tulekul, võiks märgata suvilatesse ja maakodudesse jäetud loomi.»
Päästeametnikud toimetasid koera Tartu varjupaika.
Tartu Koduta Loomade Varjupaiga loomapüüdja kinnitas täna, et koer toibub, kuigi on olnud kõvasti näljas ja lonkab esikäppa.
Tegemist on isase ja n-ö pensionieas koeraga, kelle vanus on hinnanguliselt 10-12 aastat.
Kinnitamata andmetel on koera alakaalulisuse põhjuseks see, et omanik ei ole talle piisavalt süüa andnud.
Inimesed, kellel on täpsemaid andmeid koera ja selle omaniku kohta, palume võtta ühendust Postimehe toimetusega (aili.ohlau@postimees.ee).