Mis on saanud Tartu Postimehe videolugudes üles astunud varjupaigaloomadest?
Lisatud videod

Tartu Postimees alustas tänavu maikuus oma veebilehel videolugude sarja «Nädala käpp», kus tutvustatakse Tartu koduta loomade varjupaigas pikalt uut kodu ootavaid loomi. Otsisime meie lugude eredamad tähed üles, et uurida, mis neist on saanud.

Osvaldist sai metsatalu valitseja

Külmavõetud kõrvadega ja karmist elust räsitud Põlva roosakarvaline tänavakass Osvald ootas loomade varjupaigas kuude viisi, et tema inimesed leiaks tee varjupaika.

Tartu Postimehe videoloos astus Osvald üles 19. juunil. Kassi kurb lugu läks maaülikoolis ehitust õppivale Joosep Tohvrile sedavõrd hinge, et ta rääkis sellest ka oma maal elavatele vanematele. Koos otsustati, et Osvaldi uueks koduks saab nende uhke talupidamine paksu metsa sees Tartumaal Järvselja kandis.

Esmakohtumine Osvaldiga oli sama roosiline kui kauni, ent okkalise roosi salvamine. Nimelt lõi Osvald oma tulevasele peremehele pikema jututa hambad sisse. See aga noormeest ei heidutanud. «Andsin selle talle andeks, ta on ju nii palju läbi elanud,» meenutab Joosep Tohvri.

Endiselt iseteadlik

Nüüd on Osvald nii uhke ja rahulolev talukass, et isegi perekoer Vaamos tõmbab tema lähenedes arglikult saba jalge vahele. «Koer on nii alandlik, et nende vahel said suhted juba esimesest silmapilgust paika,» tõdeb noormees.

Osvald, pererahva jaoks hellitades Ossu, on uues kodus sama iseteadlik kui varjupaigas. Ta laseb end küll mõnuga paitada, ent kui piir ette tuleb, annab küünte või hammastega märku, et nüüd aitab.

Juba varjupaigas armastas Osvald liikuvaid mänguasju, ent nüüd tassib ta ise endale elavaid lelusid õue peale. Nii võib teda aeg-ajalt näha veel hingitseva hiire kallal lustimas või siis on tema teele jäänud mõni konn või sisalik. Tähelepanu äratab kõik, mis liigutab.

«Ta on tõesti asjalik kass, ei ole lihtsalt iluasi, vaid täidab ka kassikohustusi,» on Tohvri Osvaldiga väga rahul.

Õpib kalameheks

Suurt huvi pakub Ossule taluõuel laiuv tiik, seal elavad aplad kogred, kes ilmuvad saiatükkide peale silmapilk veepinnale. Osvald jälgib ainiti kalade matsutamist ja kui mõni koger kaldale piisavalt lähedale satub, üritab kõuts käpaga kala kätte saada.

Paraku on märjaks saamise hirm Osvaldist seni võitu saanud, nii et kalamehe töö pole vilja kandnud ja iga veepiisk, mis tema kasukale lendab, tuleb ruttu ära lakkuda.

Kõht on sel kõutsil aga pea alati tühi. Kui keegi peaks köögis külmkapi avama, on Osvald kohe platsis, teeb mõne hädise näu ja trügib vahel kappi sissegi.

Ehkki täitmatu kõhuga Osvald on mõnusalt pontsakas, ei pea pererahvas selle pärast muret tundma, kuna suurema osa päevast veedab kass õues ringi luusides ja puude otsas ronides.

Osvaldi valdusi vaadates ei teki kahtlustki, et see kass on leidnud endale unelmate kodu ja sobib sinna metsade rüppe sama hästi nagu talu karjakoplit korras hoidvad lihaveised Manni, Maali, Milvi, Maiu, Kaspar ja Bennu koos kevadiste vasikate Terje, Tuuli, Tiiu ja Tommiga.
--------------------------

Miki taaskohtus uue perega

«Tegelikult me olime juba varem kohtunud,» alustab koheva karva ja nudi sabaga ilvesenäolise kassi Miki lugu tema uus perenaine Katrin Jakobson.

See oli umbes aasta tagasi, kui ta Mõisavahes poest välja tulles nägi õues ootava abikaasa jala ümber miilustamas imearmsat miniilvest. Naine jõudis kassi paitavalt mehelt vaid imestunult küsida, mis ilves see tal seal on, kui kadunud see triibik oligi.

See kohtumine jäi perele aga meelde ja hinge. Kui hella südamega Jakobson väldib üldiselt kodu otsivate loomade kuulutuste vaatamist, siis 1. juu-

nil jäi ta pilk Tartu Postimehe «Nädala käpa» rubriigi kassipildil pidama. Pildi ja kirjelduse järgi tundus see kass olevat kahtlaselt sarnane Mõisavahe «ilvesega».

Naine avas kohe Tartu Postimehe veebilehe ja vaatas üle ka sealse videoloo kass Mikist. Nüüd polnud enam kahtlustki: tömbi sabajupiga kass ongi see hinge jäänud vana tuttav.

Veidi tuli veel keelitada vastu puiklevat abikaasat, ent kui mees lõpuks «Ise tead»-repliigiga naisele rohelise tee andis, saatis Jakobson Tartu koduta loomade varjupaigale meili teel küsimuse, kas Miki on veel alles.

«Sain vastuse, et keegi pole talle järele tulnud,» meenutab Jakobson. «Hakkasin kohe nutma, et keegi ei taha seda kassi. Samal õhtul sõitsime talle järele.»

Mitte lihtsalt kass

Hiljem, kui enda kassidele kodu otsivad tuttavad kuulsid, et naine on oma esimese kõutsi kõrvale varjupaigast uue kassi võtnud, sai ta hurjutada, et miks ta siis nende kassi ei tahtnud.

«Aga mul ei olnud kassi vaja, kass oli mul juba olemas. Mul oli just Mikit vaja!» õhkab Jakobson ega väsi kordamast, kui eriline Miki on.

Nii saigi Miki uueks koduks avara õuega majapidamine Igevere külas Haaslava vallas. Seni seal uhkes üksilduses majakõutsi staatust nautinud jõuline triibik Pätu on Miki majjatulekuga teinud aga läbi totaalse muutumise.

Kui varem võis rändur Pätu olla nädal aega kadunud ja seejärel taas rõõmsalt koju ilmuda, siis nüüd istub kõuts vargsi toas ja naljalt õue ei kipu, kui Miki hoovipealseid maid vallutab.

«Ta on selline laiskvorst, et kui õues käib, siis vaatad, kas jõuab üldse ukseni või kukub enne pikali,» räägib perenaine Pätust, kes hea meelega sobitaks küll Mikiga sõprust, ent kassipreili annab alati korraliku urinaga märku sellest, mida ta nüüdseks kohitsetud Pätust arvab.

Naudib vabadust

Kuna varjupaigatöötajad viisid seal kaheksa kuud oma inimesi oodanud Mikit aeg-ajalt rihma otsas õue jalutama, siis ei julgenud ka Katrin Jakobson esialgu kassi omapäi välja lasta. Pani talle ikka traksid külge ja viis parki. Mikile ei meeldinud see sugugi, nii et tihti sai ta selle peale üsna kurjaks.

Kord leidis toas hoitud Miki aga põgenemistee õue ja sellest ajast peale ei raatsi pererahvas talle vabalt ringi jalutamise rõõmu keelata.

Ehkki varjupaigas arvati, et Mikist on rohkem silmailu kui hiirepüüdjat, siis tegelikult on uhke preili väga agar hiirekütt. «Mõnikord läheb kaheks minutiks ära ja tuleb juba hiirega tagasi,» räägib Katrin Jakobson. «Ja siis sätib meile neid hiiri siia muru peale ritta.»

Õhtuse eluviisiga Mikile meeldib just öösel õues ringi luusida. Hommikul tuleb ta tuppa ja keerab end peremehe jalgadele magama. Mõnuga põõnab ta terve päeva, kuni pererahvas töölt tuleb, ja suundub taas õue jahiretkele.
--------------------------

Tšaika lahendab mutimure

Kairi Nael on koduaias pidanud aastatepikkust võitlust tüütute muttidega, ent ükski ussi- ega püssirohi pole tulemust andnud. Nüüd on tal kodus Tartu Postimehe juulikuu viimane nädala käpp Tšaika, kes on asunud muttidega halastamatusse võitlusse.

Seni perega Elvas kortermajas elanud Kairi Nael lubas juba ammu lastele, et kui nende maakodu lõpuks nii valmis saab, et neljalapseline pere korterist sinna elama kolib, tuleb ka koer majja. Suve alguses käidigi koos Tartu koduta loomade varjupaigas endale sõpra valimas.

Siis jäi kõigile silma pisike valge energiapomm Tšaika, kes, nagu selgus, oli kahjuks juba broneeritud ning pere lahkus varjupaigast tühjade kätega. Kui augustikuus varjupaika uuele katsele mindi, ootas neid seal ees kahtlaselt sarnane valge koer.

Kassiga samas mõõdus

Nagu selgus, oli Tšaika olnud mõnda aega uues kodus, ent pideva haukumise tõttu toodi ta üsna pea varjupaika tagasi. Nüüd polnud perel teist variantigi kui tuua koju koer, kes on sama suur ja sama värvi nagu nende kass Belmondo, samuti endine varjupaigaasukas.

«Mul on tunne, et varjupaiga loomad tahavad kuidagi oma olemasolu tõestada selle eest, et sa nad endale võtsid,» on Kairi Nael nii Tšaikale kui Belmondole kodu pakkumisega väga rahul. «Nad ei tee mitte ühtegi pahandust.»

Tšaikal ongi nüüd Konguta kandis mõnus kodu suure maja ning veel suurema aiaga. Tema peremeheks sai 11-aastane perepoeg Mairo, kelle kaissu koer ööseks poeb, kellega koos teeb trikke ja ronib batuudile hüppama.

Tubli lapsehoidja

Ent Tšaika võttis endale tähtsa kohuse olla hoidjaks pere pesamunale, veidi üle aasta vanusele Liisbetile. Nii ongi tavaline pilt, et Liisbet tuterdab ees ja Tšaika tal järel või vastupidi.

Kui Liisbet õues vankris lõunauinakut teeb, magab Tšaika vankri all. Nii kui tirts ärkab, on koer püsti ja hakkab köögi akna all põrkepallina üles-alla karglema, et perenaine märkaks toast õue tulla.

Haukumise probleemi Tšaikal uues kodus pole. Kui võõras tuleb, teeb Tšaika küll veidi häält, ent sellega asi piirdub. Järgmisel korral võtab ta sama inimese juba vaikselt rõõmuga vastu.

Arvata võib, et Tšaika on oma varasemas elus ka ihunuhtlust kogenud. Kord, kui pereisa võttis välja kärbsepiitsa, pistis Tšaika kiunudes punuma ega andnud end tükk aega näole. Sama käitumist on pere hiljemgi näinud, kui vaja kärbseid püüda.

Muttide püüdmiseks on koeral aga oma meetod: ta võtab mutimullahunniku juurest jälje üles, läheb nina maad mööda vedades tükk maad eemale ja asub siis kaevama, kuni tülikas tegelane on kinni püütud.

Tagasi üles