Täna avati kõnede saatel Raadi kalmistul Tõnissonide perekonna hauaplatsil mälestuskivi Jaan Tõnissonile.
Jaan Tõnisson sai mälestuskivi
/nginx/o/2017/09/18/7114605t1hebf1.jpg)
3. juuli 2015, 13:11
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Mälestuskivi avamisel võtsid sõna Jaan Tõnissoni seltsi juhatuse esimees Krista Aru, Tartu linnapea Urmas Klaas, Eesti Üliõpilaste Seltsi esindaja ja Tõnissonide perekonna esindajad. Kenotaafi õnnistasid sisse peapiiskop Urmas Viilma ja Tartu Pauluse koguduse õpetaja Joel Luhamets.
„Meie mälestuskivi jääb ootama aega, millal ükskord jõuab siia ka Jaan Tõnisson,“ sõnas kenotaafi avamisel Aru. Jaan Tõnissoni lapselaps Tõnis Tõnisson sõnas omalt poolt, et hauaplats ei ole kondid ja luud, vaid mälestused ning tänas kõiki kelle osalusel on kenotaaf võimalikuks saanud.
Jaan Tõnissoni mälestuskivi on pärit tema sünnikodust Mursilt, Viljandimaalt. Mälestuskivil vormis kunstiteoseks Tartu kunstnik Ain Ilves. Kenotaafil on Jaan Tõnissoni autogramm ja tsitaat: „Vaim on, mis elustab, idee ehk aade viib edasi.“
Päev jätkus teemakohaste aruteludega Eesti Üliõpilaste Seltsi majas, kus kell 13 algas ettekandekoosolek, esinesid Teet Meriasalu, Tarmo Elvisto, Marko Kass ja Lauri Beekmann. Kõneainet pakkus nii Jaan Tõnissoni roll Vaksali linnaosa kujunemisel, karskusliikumine kui Akadeemiline Põllumajanduse Selts.
Jaan Tõnissoni surmaaeg ja matmiskoht on teadmata, kõige tõenäolisemaks peetakse, et nõukogude võimu esindajad lasid ta pärast kohtuprotsessi ja Saksa vägede lähenedes maha 1941. aasta 3. juulil Tallinnas Pagari tänavas ning ta on maetud koos teiste punavõimu ohvritega teadmata hauda kusagil Tallinna lähedal metsas.
Jaan Tõnisson oli Eesti peaminister 1919–1920 ning riigivanem 1927–1928 ja 1933. Oma eluajal oli Jaan Tõnisson Pauluse koguduse aktiivne liige ja esindas kogudust ka kirikukongressil.