Siiri Laidla: raamat ühe krooni eest

Иллюстративное фото.

FOTO: TPM

On tusasevõitu pärastlõuna. Toomemägi meelitab sügisehtes puid imetlema. Sammun õrna vihmasabina saatel piki Tiigi tänavat. Möödun ülikooli raamatukogust. Kas keegi veel mäletab selle hiigelhoone ehitamist?


Avarat modernsete katuseakende ja õhuliftidega raamatukogu peeti aknaks Euroopasse. Mitte iga lihtinimene ei pääsenud selle maja tohututes fondides peituva vaimuvara ligi. Selleks läks tarvis eriluba. Teine võimalus oli hakata üliõpilaseks või õppejõuks.

Paljundusmasinaid nägi mõni edumeelne tudeng vahest ainult unes. Ja ega seal juturaamatute kojulaenutusega tegeldudki, vaid ikka tõsise tarkuse taganõudmisega.
Juturaamatud. Lapsepõlvest saati on kirjasõna mind peibutanud ja paelunud. Lugemisoskus oli võti imelisse võluriiki. Sinna sisenenuna unus elu argine pale.

Lugesin kõike, mida kodus leidus, ja seal leidus tõepoolest põnevaid trükiseid: teoseid sarjast «Seiklusjutte maalt ja merelt», «Perenaise käsiraamat», «Lapse tervishoid», «Eesti NSV imetajad», «Deka-meron», «Imeflööt», «Eesti muinasjutud», «Pioneerijuhi käsiraamat», tsiviilkaitsebrošüür «Seda peab igaüks teadma» jne. Lasteraamatuid oli vähe ja sestap sai minust usin raamatukogus käija.

Lugemishuvi taimelava

Pärast kohtumist «Kadri» ja «Kasuema» autori Silvia Rannamaaga olin nagu ära tehtud: soovisin olla nagu tema, kirjutada lastele ja noortele hinge minevaid raamatuid. Aga kuidas kirjanikuks saadakse, kus seda õpitakse, ma ei teadnud. Kirjanikud kangastusid mulle kõrgema liigi olendeina kusagil parnassil, nende seltsi pürgimine tundus niisama utoopiline kui kosmonaudiks saamise soov.

Vahel tundub uskumatu, et minust saigi kirjanik. Lehitsen oma raamatuid ebamäärase võõristusega: kas tõesti olen mina need kirjutanud? Lastekirjanduse vallas sai auhindugi võidetud.

Teatavasti saab kõik suur alguse väiksest, ka suure inimese lugemishuvi taimelava asub lapsepõlves ja lasteraamatutes. Ei ole mina pädev ütlema, kas häid ja arendavaid lasteraamatuid ilmub meil piisavalt. Samuti ei ole ma kindel, kas suudaksin lasteraamatu määratlustki sõnastada. Kindel olen pigem selles, et väärtuslik ilukirjandustekst kõnetab kõiki sõltumata vanusest.

Siiski igatsen poelettidel näha mõnusat lasteluulet, toredaid ilusate selgete piltidega lugulaule, nagu olid «Tublid loomad», «Rongisõit», «Karud saavad aru», «Imepuu» – kui nimetada vaid mõningaid. Luule arendab rütmitunnet, suunab last kujundlikult mõtlema, annab sõnale erilise väe.

Paraku on kahtlane, kas leiduks kui tahes heade lastevärsside tarvis kirjastajat. Ei ole kasumlik.

Pappkarp vihma käes

Jõuan Vallikraavi tänavale viiva trepini, kui miski mu tähelepanu köidab. See on taburetile tõstetud kogukas pappkarp, raamatuid pilgeni täis. Kastil on kiri «Raamat ühe krooni eest».

Astun lähemale.  Ega saa enam paigast. Kastis leidub ju lausa kirjanduse raudvara! Lappan ja tõstan neid mulle nii tuttavaid köiteid. Millegipärast muutub meel  nukraks. Tahaksin kõik need raamatud siit ähvardava vihma käest varjule viia! Üks kroon tükk. Samas tean, et mul endalgi on kodus virnade viisi veneaegseid väljaandeid, mille jagu tahaks riiulitesse uutele kirjukaanelistele iludustele ruumi teha.

Aga – kas uued on ikka tõepoolest paremad? Harry Potteri ning Sõrmuste vennaskonna seikluste austajad teevad panuse müstikale ja salapärale. On tore, et muinas-
jutuusk pole meie elust päriselt kadunud.

Millele aga panustavad niinimetatud elulooraamatute lugejad? Kui täies elujõus, üksjagu tuntust kogunud inimene otsustab oma rohkem või vähem pikantsed elujuhtumised kaante vahele seada, kas on see siis tõesti tema elulugu? Kuid pakkumise määrab turg. Ilmselt on sellist skandaalimaigulist (teabe/olme)kir-jandust rahvale tarvis. Nõudlikuma teksti mõistmisele ei hakka jõud peale.

Kirjaniku dilemma seisneb selles, kas olla söödav ja müüdav hooajavili või metsavaikuses sirguv laanepuu, kelle juurde elust heitunud inimesed turgutust saama tulevad. Kirjanikuks olemise võlu ja  vaev on kui eeter, mis võib ravida ning joovastada, kuid ka lenduda. Haarad vaid käega õhku, suutmata aduda, mis oli ja kas üldse midagi oli.

Veel saab krooni eest

Hetkel ei haara ma õhku, vaid pihku satub Mae Antsu raamat «Mu pärnade aegu», kunagisel romaanivõistlusel silma paistnud teos. Huupi avatud leheküljelt loen: «Milleks eesti keele tunnid? Eesti keelt oskavad ju kõik eestlased. Milleks õpilastele kirjandus? Aina haiged inimesed: Liiv, Kivi, Ibsen, Gogol, Dostojevski ja see Tolstoi, vaga hull Kristuses.

Puha enesetapjad (London ja Hemingway, Jessenin ja Majakovski) või tapetavad (Puškin ja Lermontov). Elada ei osanud neist keegi. Mis neist hingehädalistest lastele kõnelda! Lapsed tuleb liikuma panna. /---/ Elurõõmu on vaja!» (lk 108).

Tegu on romaaniga koolielust, nähtuna «vana kooli» õpetaja nukker-iroonilise pilgu läbi.
Jah. Olla või mitte olla? Jätkata lastele (ja ka suurtele) lugude kirjutamist või mitte? Kas maksab? Kes maksab? Aga mis siis, kui kirjutamata ei saa? Nojah, kõik need enesetapjatest kirjanikud...

Sadu tiheneb. Haaran Mae Antsu raamatu näppu ja suundun komisjonipoe keldritrepist alla oma ostu eest tasuma. «Palun, siin on teile üks kroon.»

Ostke raamatuid, inimesed! Ainult üks kroon tükk. Ärge koonerdage. Toetage kirjanduse jätkusuutlikkust. Varsti pole teil krooni eest enam nagunii midagi osta.

Tagasi üles