Juhani Püttsepp kirjutas tüdrukust, kes kardab oma isa

Raamatu autor Juhani Püttsepp võttis esitlusel oma mõtete väljendamisel korraks appi ka paberi ja pliiatsi. Foto: Margus Ansu

Juhani Püttsepp esitles reedel Tähtvere Avatud Naistekeskuses raamatut «Lugu väikesest tammepuust, vihast ja varesest», mis kirjeldab lastele vaimset ja füüsilist perevägivalda ning on jutt, milletaolist Eestis ei ole veel kaante vahele pandud.

Raamatu on välja andnud Tähtvere Avatud Naistekeskus ning teos on sündinud lastepsühhiaatri Anne Daniel-Karlseni soovitusel ja nõul.

Lugu väikesest tammepuust, vihast ja varesest jutustab tüdrukust, kes kardab oma isa märatsemishooge, kelle väikesel käsivarrel on verevalum ning kes tunneb end süüdi vanemate tülis. See tüdruk hoolitseb puukese eest, keda ta kasvatab oma toas lillepotis ning selle tüdruku ainus sõber on hall vares, kellega ta ajab juttu läbi aknaklaasi.

Ka laps on ohver

Tähtvere Avatud Naistekeskus pakub lähisuhtevägivalla ohvriks saanud naistele psühholoogilist kriisiabi, õigusabi ja sotsiaalnõustamist ning vajaduse korral varjupaigateenust. Selle kõrval ei ole naistekeskus ära unustatud, et abi ja nõustamist vajavad ka lapsed.

Keskuse esindaja Pille Rives ütles, et kui ema on ohver, siis on ohver paratamatult ka laps.

Raamatu autor Juhani Püttsepp jutustas kohaletulnutele pealtnäha asjassepuutumatu loo oma Peedul kasvavast õunapuust ja sellest, kuidas õunapuu õõnsuses häälitsevad tihasepojad ning kuidas sealsamas toimetab tihaseema. Ja kuidas kase otsas on kaku pesakast ning selle pesakasti lähedal elab lärmakas musträstas. Ning kuidas siis ühel õhtul pärast rasket päeva see musträstas järelejätmatult sädistas, kuni see sädin talle närvidele käima hakkas.

Püttsepp kirjeldas, kuidas ta tundis, et temas tõstab pead üks vihane mees ning kuidas ta juba kivi haaramas oli, kuid õnneks selle siis maha tagasi poetas.

«See on asi, mida ikka juhtub,» tunnistas ta.

Lastepsühhiaater Anne Daniel-Karlseni sõnul oli Juhani Püttsepp viibinud koos temaga paljudel vastuvõttudel ja elanud kaasa lugudele, mis olid puudutanud lapsi.

«Lapsed võtavad väga sageli süüd, häbi ja kohusetunnet enda peale, seda nad teha ei tohiks,» lasusus ta.

Daniel-Karlsen kirjeldas sedagi, et lastega kohtudes hakkas ta neile omakorda jutustama lugusid, mis oleksid aset leidnud justkui mõne teise lapsega ja kusagil mujal - need lood oli ta ise kokku kombineerinud. Ja kuidas ta siis nägi enda vastas imestunud silmi, mis küsisid, kas selliseid lapsi nagu mina, on veel.

Nii sai paljude lasteraamatute autor Juhani Püttsepp endale ülesandeks leida tee sellise lapseni, kes ei jaksa ega julge rääkida ja kes tunneb hirmu.

Daniel-Karlsen lisas, et ta ei karda seda, kui niisugust lugu satuvad lugema hoolivas ja armastavas ümbruses sirgunud lapsed. «Neid lapsi see lugu ei hirmuta, pigem paneb see nägema teisi ja õpetab märkama,» arvas ta.

Kunstniku raske ülesanne

Raamatusse pildid joonistanud Jarõna Ilo tunnistas, et tema ülesanne oli väga raske. «Siin ma ei saanud olla niisugune kunstnik, kes loob midagi mõeldes, et kui vaataja sellest aru ei saa, siis see on tema probleem,» rääkis ta. «Nende piltide pealt pidi laps nägema oma lugu.»

Jarõna Ilo meelest ei olnud tähtis mitte detailirohkus, vaid õiged värvid, mis aitaksid teksti võimendada. Töö tõsiduse ja raskuse tõttu võttis kunstnik loomisprotsessi kestel mitu pausi.

Jarõna Ilo loodud joonistusi näeb praegu näitusena Johannes Esto Ühingule kuuluvas majas Tartus, Näituse 3.

Anne Daniel-Karlsen lisas, et raamatuid on trükitud nii eesti kui vene keeles kokku 4500 tükki ning et neil on tulevikus kavas ette võtta külastuskäike ka koolidesse. Samuti on valmimas juhend täiskasvanutele, kuidas seda raamatut lastega koos vaadata ja paremini mõista.

«Kõige tähtsam sõnum on, et laps tunneks – ta ei ole üksi. Et ta mõistaks, et tema ei ole süüdi ning et ta räägiks oma murest kellelegi, keda ta usaldab,» sõnas Daniel-Karlson.

Raamatu väljaandmist on rahastatud Norra toetuste 2009 – 2014 programmist «Kodune ja sooline vägivald» ning neid jagatakse lastele tasuta.