Ja ongi Tartu taas Eesti teatripealinn. Vähemalt nädalaks. Palverännakud Tallinna tippudele on peatunud, sest mäed tulevad ise Muhamedi juurde. Mõni küll vaid videopildis, sest meie linnal pole enam/veel kultuuritehast tegijaile pakkuda, kuid enamjaolt on trupid lihalikult siin ja mängupaikade valik siiski rõõmustavalt kirju.
Avalikku linnaruumigi on haaranud totaalne vaatemäng, raske on mööduda verevast mööblist. Mine tea, kas sellel valendav «Mööndusteta teater» vihjab ka (enese)irooniliselt kunagisele «MÖÖ»-le, millega teatrifestival komöödiakesksust tähistas?
On ju naljamängust mõneti saanud just mööndusliku teatri sümbol, ehkki see teatrilooliselt pigem võimutrotsi ja tõeütlemise au on kandnud.
Igatahes ei kõhkle korraldajad mõista andmast, et teatreid endid enam päriselt usaldada ei tihatud, liig «linnukese pärast» olnud nende mullused esindustükid ja saanud kaugemaiste ekspertide käest piinlikult sugeda.
Nüüd on käsulauad kuraatori käes ja kaheksa äravalitu adjustaadid laitmatud. Kõik ei saanud marjamaale, aga kodulinna lehes pigem kepi kui porgandiga leppima harjunud Vanemuine on siiski «Kevadega» rehabiliteeritud. Või kuidas?
Kui usku ei ole
Olen ise ka Vanemuist haugutanud, üksvahe hoidsin lausa eemale. Terane kirjamees Jüri Kolk lausus hiljaaegu Facebookis nõnda: «Teater on minu jaoks nagu kirik – mõlemal pool kohtab häid tekste ja karismaatilisi esitajaid. Kui usku ei ole, siis ei maksa sinna siiski ronida.»
Teater eeldab ja vajab usku ju kirikust rohkemgi. Teatrit teevad inimesed, kes tahavad, et neid ja neisse usutaks, ning nad sõltuvad sellest määratult enam kui miski, mis ehk ilmakõiksuses või teispoolsuses olla võib.
Just seetõttu häirib ja solvab eemalehoidmine tegijaid teinekord vähem kui kohaleminek. Argielus võime küll isekeskis kuude ja aastate viisi laveerida usu ja möönduse vahel, kuid teater on halastamatu paik, kus nii laval kui ka saalis olija tajuvad piiriületuse äkitselt ära. Haiget saavad pettumusest mõlemad. Ka pettumusest iseendas, usunõrkusest enese ja teise rolli.
Mingi oluline krõks vist käis Vanemuises siiski kevadel ära, kui üks pettumust tekitav lavastus kavast kõrvaldati. Selle julguse, aususe eest annan andeks mõnedki varasemad, mis sama väärinuks, kuid kavva kallerduma jäeti.
Ent tolleks ajaks olin nagunii juba vimma minetanud, näinud ära näiteks Uku Uusbergi uuendatud mõistuloo «Kuidas kuningas kuu peale kippus». Oodates sealt telepoisipõlve kordusetendust, aga tünga saanult ometi mitte pettudes.
Ma ei ütle, et ma kõigi valikutega nõus olin või et need mulle kohati maotud ei tundunud, aga mulle meeldis see riskivalmidus. Võõrkeelne sõnapaar, mis Andres Keilile tema kriitikupäevil Vanemuises käies huultele kulus – safe bet –, võinuks nüüd jalge alla pudeneda.
Õhtud tsirkuses
Muidugi oli «Kuningaski» mõnevõrra tüütaval kombel seda lavakalõpetajate tsirkusetegu ja oskuste näitamist näitamise enese pärast, mis koolis ja selle järel on muhe (oli ka Uusbergi Käsmu-tükis «Ahoi»), aga profilaval jääb lahjaks. Miskipärast on see viimasel ajal lausa midagi trendilaadset, või siis olen lihtsalt sattunud sellistele tükkidele.
Näiteks kevadel nähtud NO-teatri kultuslavastus «Kuidas seletada pilte surnud jänesele?» jäi selle tühjavõitu trikitamise osakaalu tõttu mu ootustele alla ja kultuurikriitikana nõrgemaks, kui potentsiaal võimaldanuks.
Ka pigem Eliisabet Jõhvina mõjunud Marika Vaarikul võis lihtsalt olla halb õhtupoolik, aga Laine Jänes suudab (teadlikult seejuures) hakkama saada märksa vaimukamate eneseparoodiatega. («Ühtset Eestit» jälgisin vaid põgusalt ja üldkogule jätsin minemata mitte vaid samaaegse Prima Vista kirjandusfestivali korraldamise tõttu – oli sama tunne nagu «Jänesega», et mu elus on see kõik juba märksa eredamal kujul olnud.)
Samasugused segased tunded ja teatava rahulolematuse jättis endast ka suve hakul Linnateatri eelmise sajandialguse teatriuuendusest lähtuv «Keskööpäike», kuigi selle edevasse akrobaatikasse lisas intriigi sarnasus «Surnud jänesega» – kas tahtlik kopeerimine või soov viidata, kust NO mässutehnikad võetud on?
Videoraam ekspertproua kommentaariga, musta riietatud sibelejad, väikekodanliku «vaimupanemise» naeruvääristamine, isegi «kultuuriministri» pambupeedulikult silmi-suud pärani ajava pilakuju kangastumine «Keskööpäikese» hääletusse karjesse tarduvais dekadentlistes diivades – liiga palju sarnasusi. Aga kummaski kuidagi kõmmeldunud oli see «avangard», olgu tunane või tänane...
Usaldus homse suhtes
Mis nood kevadised muljetused siia puutuvad? Eks käisin ju minagi Tallinna teel... paremat teatrit otsimas. Ent mis neid kaht elamust veel ühendab – ning nendega ühtlasi Jüri Kolgi repliiki inspireerinud «Lõputut kohvijoomist» –, on ju nende lavastuste kummatine inspireeritus Tartuga seonduvast. Laine Jänes, fiktiivne Arthur Valdes ja «Kohvijoomise» kultuuriheerosed on ju nii või teisiti kõik siit linnast Eesti kultuuri mõjutama pääsenud ja pealinn murrab nende üle pead.
Eks me isegi ole oma kultuuriloo mõtestamise vaevas – Tartuski tulevad tagasi Ird ja Vahing, Kristjan Jaak saab tõmmuma palge, et olla meile mõistetavamalt «võõras», enamat kui Toome tukunui...
Ammusest või äsjasestki otsitakse vastust, kus me ise praegu oleme või kes me üldse oleme. Aga kuidas tunnen ma nüüd igatsust Lendava Hollandlase ja Tartu Teatrilabori järele, kes kümme aastat tagasi tahtis viivuks teada, kus või kes me oleme homme, tahtis just teatri kaudu ja ümbritsevat teatrisse haarates homsesse jõuda...
Varajasem Tartu vaimkond, kellele armas isiklik ärkamis- ja unistusaeg, on Teatrilaborit ikka kuvanud tumedusejõuna, millele helge Lasteteatri ohvriverd valati. Kuid tean palju teisigi, kellele noist üürikeseks jäänud futuristlikest eksperimentidest algas Tartus 21. sajand. Kestab see üldse veel?
Küllap kestab. On vaid jõudnud argiellu niivõrd, et nüüd mõjuksid taolised tükid ehk juba ise tahtmatult koomilise retrona. Siiski, mõned mind enim liigutanud teatrielamused kannavad Teatrilabori meelsust, kuulumata seejuures ise täienisti teatrivaldagi – Reet Ausi
«Re:Use», nüüdistantsuetendused, Mood-Performance-Tantsu moehäppeningid...
Neis on seda keha, heli, valguse ja värvide sünergiat, mis muudab sõna laval üleliigseks ja kummati seda enam sünnitab sõnu lava ees. Liikumine neis püüdleb elust enamaks, mitte nuku keerutuseks mängutoosis.
See homne, mida täna vajame, on siiski midagi muud kui see, mida vajasime eile. Enim lootust annavad Ivar Põllu manifestid «autoriteatrist», mis draamafestivali kõrvalprogrammina (aga paljudele ehk just põhiprogrammina) on saanud erakordselt avara kandepinna. Need hüüdlaused kõnelevad kogukonnast, keda ühendab nii usukaotus institutsiooni (teatrikiriku) suhtes kui ka tung teatriga ikka ja uuesti nullist alustades taas lõpmatuseni jõuda.
See(gi) on avatud teoste ja vaieldavate lavapädevuste teater, katse ja eksimuse teater, mille puhul Põllu kõneleb targu pigem usalduse kui usu vajadusest. Usaldust on meil üksteise vastu ja homse suhtes vist ju veel vähem kui usku...