Vanemuises esietendub täna draama «Gorgo kingitus». Lavastaja Peeter Raudsepp räägib intervjuus, miks ta kutsus Külliki Saldre kõrvale mängima Martin Veinmanni, ning paljastab draamajuhi edu saladuse.
Lavastaja peab väga tähtsaks kirge
3. september 2010, 14:32
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Milliste tunnetega võtsite vastu pakkumise lavastada Peter Shafferi näidend «Gorgo kingitus»?
Olin väga rõõmus ja üllatunud, kui Vanemuise draamajuht Sven Karja pakkus mulle seda lavastada. Tavaliselt pakuvad teatrid kommertslikku, kindla peale mineku materjali – komöödiat või midagi muud sellist.
Kas see tähendab, et «Gorgo kingitus» on surmtõsine näidend?
Ei, koomilist on selles ka. Peter Shaffer ei suuda isegi tõsist draamat kirjutada nii, et selles ei oleks nalja sees.
Kui palju on lavastuses antiikset ollust, mida pealkirja järgi otsustades peaks ju olema?
Näidendis on palju vanakreeka legendi. Shaffer näitab, kuidas meie enda igapäevane käitumine lähtub samasugustest mustritest, nagu on antiiksed müüdid. Ta näitab kahe loomingulise inimese, mehe ja naise saatust, kuidas nende looming justkui keerdub ümber gorgode ehk Medusa ja tema õdede müüdi.
Mees samastub kangelase Perseusega ja oma abikaasa samastab ta jumalanna Athenaga. Nende kooselu tragöödia ongi selles, et nad on nende rollidega liiga samastunud. «Gorgo kingitus» on väga huvitav võimalus avada inimeste loomingulisust. Peategelane on näitekirjanik, me näeme lava peal tema tõusu ja langust.
Kas «Gorgo kingitus» pakub vaatamislõbu eeskätt humanitaaridele?
Ma arvan, et lavastuses on müüt nagu uks, mille kaudu me saame tegelaskujudesse rohkem sisse, ja põhiline asi selles loos on ikkagi kahe inimese vaheline armastus.
«Gorgo kingitus» on suur ja võimas armastuslugu. Kaks inimest armastavad kirglikult teineteist, loovad kirglikult oma teoseid, aga hakkavad ka kirglikult teineteist vihkama. See on hea materjal, mis näitab, et ilma kire ja armastuseta ei saa ühtegi tõsiseltvõetavat rida kirja panna ega ühtegi tööd teha.
Nii et see lavastus ei ole ainult pika salliga loominguinimestele, sellest saavad midagi kõik, kes on kunagi mingit tööd kirglikult teinud, on ennast mingi tööga samastanud ja tundnud sellest naudingut.
Ühes peaosas on näitekirjanik, keda mängib Eesti Draamateatri näitleja Martin Veinmann. Miks just tema?
Martin Veinmann oli minu valik sellesse osasse. «Gorgo kingituses» on väga tähtis mees- ja naispeaosalise klappimine.
Kui ma sain teada, et Külliki Saldre hakkab naispeaosalist mängima, hakkasin otsima näitlejat, kes sobiks tema kõrvale. Martin Veinmann ja Külliki Saldre on kunagi Eesti Draamateatris koos töötanud. Valik on sada protsenti õigustatud, laval on nende vahel õige keemia.
Vanemuine on välja kuulutanud konkursi draamajuhi kohale. Ega teie ei kavatse kandideerida, muu hulgas olete ju olnud peaaegu samal alal tööl Rakvere teatris?
Ega ma sellest konkursist eriti midagi tea. Minu arust on Sven Karja oma tööd väga hästi teinud.
Milline õieti on hea draamajuht?
Kõigepealt peab ta olema loomingulise kollektiivi õiguste eest võitleja, see on pidev võitlus. Tekstide valik on samuti oluline, draamajuht peab teadma, mida on näitlejatel parasjagu loominguliselt vaja ja millised on publiku vajadused.
Lõpptulemusena peaksid õiged näitlejad mängima õigeid osasid, mis pakuksid neile loomingulist rahuldust, aga samas peaks see pakkuma ka publikule naudingut ja elu mõtestamise võimalust. Draamajuhi töö on päris keeruline, see on suur otsimise ja kombineerimise töö.
Olete jätkuvalt Viljandi kultuuriakadeemia teatrikateedri õppejõud. Mis uudist on seoses teie õpilastega?
Astun festivalil Draama koos kolmanda kursusega lavale kuningas Leari osas. Pean oma teksti meelde tuletama, etendus on 10. septembril.
«Gorgo kingituses» mängivad kaasa minu kunagised õpilased Mairi Jõgi, Kati Ong ja Rauno Kaibiainen.