Toomas Jürgenstein: mõned mõtted söömisest koolis

Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Toomas Jürgenstein.
Toomas Jürgenstein. Foto: PP

Käesolevast aastast gümnaasiumisse laienenud koolilõunatoetus on toonud meediasse küsimuse, kuidas jaguneb riigi, linna ja vanemate panus koolilõuna eest tasumisel ning mida saaks selles vallas teha paremaks. Laiemalt vaadatuna seondub selle teemaga veel teisigi probleeme, näiteks koolides hommikupudru pakkumise võimalused ja vajadused. 

Küllap võib üsna kergesti silme ette manada koolilõuna ideaali: pikal vahetunnil on sööklas lahedalt kohti ning leti juurde astunud sportlik noormees palub kokatädidel taldrikusse kuhjata võimalikult palju liha ja kartuleid, järgnev õbluke tütarlaps teeb panuse pigem salatitele jne.

Tegelikkus on aga teine. Enamasti tuleb söökla suurusest lähtuvalt pakkuda sööki mitmel vahetunnil, mis omakorda venitab  koolipäeva pikemaks, juba toidu sujuva jagamise tagamine ja hind seavad menüüle omad piirid jne.   

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles