Esmaspäeva kommentaar. Vahur Kalmre: perekonnata linn

Tartu Postimehe vanemtoimetaja Vahur Kalmre.

FOTO: Margus Ansu / Postimees

See ei ole uus jutt, aga vahetevahel pole ehk patt räägitut korrata. Kirjutasin sellest viimati alles 10. novembril: Tartu linnavalitsus peaks linnaeelarve menetlemisel olema palju avatum ning tutvustama linlastele eelarve eelnõu juba selle varases kokkupanemisetapis. Miks?

Sest linnaeelarve on dokument ja otsus, mis mõjutab kõige enam linlaste elu, ning just seepärast võiksid ja peaksid linlased sellest rohkem infot saama juba päris algusest peale.

Taas on mõtet sellest kirjutada kahel põhjusel.

Näib, et sama mure on lõpuks jõudnud ka ühe volikogus esindatud seltskonnani, nagu näitab tänases lehes ilmuv valimisliidu Vabakund esindaja artikkel. Teine põhjus on linnapea Urmas Klaasi artikkel uuest eelarvest, mille Tartu Postimees avaldas 24. novembril ning kus linnapea mingil määral vastas ettepanekule olla avatum.

Linnapea alustas, et «eelarve koostamine on pikk ja üsna keeruline töö, mis kestab peaaegu pool aastat», ning et «vastutus on suur, kuna summad on suured ning tegu on meie kõigi ühise rahakotiga».

Sissejuhatus teemasse oli lootusrikas, sest tõesti on tegemist meie ühise rahakotiga (kes on see meie, see saab kohe-kohe selgemaks ...).

Sealt edasi tõi linnapea oma arutlusse sisse perekonna mõiste: «Nagu pere eelarves, on ka Tartu linnal alati raha vähem kui tahtmisi. Linna ja pere majandamine on sarnane ka selles mõttes, et ei ole võimalik piirduda ainult eluks hädavajalikuga ning lükata kõik hea ja ilus edasi tulevikku.»

Lootus püsis. Kui linnapea võrdleb linna ja perekonda, siis oleks ju üsna loomulik, et kõikidel pere liikmetel on õigus – ja kasulik – teada, missugune on pere majandamise seis, mis me perega saaksime uuel aastal ette võtta ning kui on vaja kahe otsuse vahel valida, siis me teame sellest valikuvajadusest.

Aga just siin ongi konks. Paraku, nagu nähtus linnapea edasisest arutlusest, ei pea ta linnas perekonnaks sugugi linnakodanikke, vaid ainult linnavalitsuse osakondi – «Linna eelarvet koostav pere on muidugi Eesti keskmisest märgatavalt suurem. Iga osakond seisab hea oma valdkonna eest ...» –, linnavalitsust ja veidike ka volikogu.

Ja selles ongi nähtavasti kogu probleemi olemus.

Niikaua, kui poliitik ja linna juht ei pea linna perekonnaks kõiki kodanikke (isegi mitte opositsiooni volikogus, nagu nähtub jälle tänases lehes olevast Vabakunna esindaja artiklist), ei muutu linnaeelarve arutelus suurt midagi.

Niikaua kehitab võim õlgu ega saa aru, miks ta peaks oma võimu – sest info andmine on ka võimu jagamine ja info mitteandmine seevastu võimu kiivas hoidmine – linnarahvaga jagama. Niikaua ei saa me rääkida ka sellest, millest viimasel ajal nii väga tahetakse rääkida. Millest? Kaasamisest.

Praegu kaasatakse linlasi linnaeelarve investeeringute 1 protsendi jagamisse, ja see on iseenesest hea algatus. Aga seda jääb väheks, kui linnavalitsus ei astu järgmisi samme ega hakka avatumalt tegelema ka ülejäänud 99 protsendiga «meie ühisest rahakotist».

Linnapea Urmas Klaasile oli seekordne linnaeelarve tegemine esimene kord ning ta astus selles paljuski oma eelkäijate sussidesse. Järgmine kord peaksime meie, linlased, ennast talle jõulisemalt meelde tuletama. Muidu olemegi perekonnata linn.

Tagasi üles