Rootsis elav Merilin Strand (sündinud 1972) kirjeldab oma lähedasi kirja teel:
Perekonna kild. Mis tuleb võõrsil kodustest meelde
23. detsember 2014, 10:00
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Minu õde Margit on nagu päike. Kõik tahavad teda. Tahavad tema valguses ja soojuses mõnuleda. Margitil on erinevalt teistest inimestest vaja ennast laadida suhteliselt harva.
Esimene kord oli siis, kui ta oli 15. Ema ei lubanud teda õpilasmalevasse Tudulinna rühma. Aga tal oli nii kangesti vaja minna. Ja ta läks ilma loata. Ema oli tööl, kui mina saatsin teda bussi peale, ma olin üheksane. Margit ütles: «Näeme seitsme nädala pärast ...»
Nüüd täiskasvanuna käib ta Hispaanias palverännakutel ja selleks, et ennast laadida, kõnnib jalgsi maha 800 kilomeetrit. Kolm korda on ta niisuguse matka ette võtnud.
Meie ema Ebe on perekonna ankur. Kui ümber on maru, siis tema veab kõik välja. Nõukaaegne asjade puudus ja vaesus, täiskoormusega töökoht, kolm last, laut ja põllumaa. Tema rabas mitmel rindel, et oleks, mida perele süüa anda. Ja et ka pisut lisaraha tekiks.
Vanaema Lehte ehk meie Baadu – teda meil enam ei ole – oli väga soe inimene. Tema lauda lehmad olid palju õnnelikumate nägudega kui meie kodulauda lehmad. Ta oli väga helde ja kui me talle külla läksime, jagas ta alati kõikidele oma lastelastele – neid oli väga palju – taskuraha. Ja kõik me saime temalt sünnipäevaõnnitlusi. Enamasti sõitis ta ise kohale. Kui vanaks jäi, siis saatis need postiga.
Ma mäletan selgelt oma viienda sünnipäeva hommikut. Just hommikusöögi ajaks astus ta uksest sisse, käes suur kollane mängukaru. Sellest karust sai mu lapsepõlve õnn ja armastus.
Ja veel on mul meeles 14-aastaseks saamise sünnipäevakaart temalt.
Seal olid Lehte Hainsalu luuleread: «Inimlaps vaata ja kuulata, rukis loob pead ... Küll on selles rõõmu ja vaeva, luua endale pead.»
Ta oli taluinimene ja see luuletus oli nii Baadu mis Baadu. See oli nii tema moodi näha rukki kasvamises elu mõtet, õnne ja ilu.
Minu õetütres Riinus on kõik need kolm eelnevat põlve koos – Margiti päikselisus ja huumorimeel, ema Ebe töömurdmisoskus, hoolsus ja majanduslik mõtlemine ning Baadu soojus laste ja loomade vastu ning koduehtimise oskus.
Meil Margotiga on ju veel vend Margo. Vahel on mul tunne, et meie vend võib vist olla väga vanavanaisa Jüri Aasmets-Frei moodi. Margo on osav kõikide tööde peale. Kõik, mida ta käed puudutavad, hakkab õilmitsema.
Eestis õppisin ma Tartu teoloogiaakadeemias usuteadust, teoloogia magistrikraadi kaitsesin Rootsis Uppsala ülikoolis. Mõni aasta hiljem õppisin majandust ja praegu töötan ühes Rootsi firmas majandusjuhina.
Oma mehe Periga tutvusin Tallinnas, ta oli minu tollases töökohas IT-juht ning käis oma Eesti kontorit külastamas. Mõned õhtusöögid, palju kirju ja telefonikõnesid, ühine suvepuhkus. Ruttu sai selgeks see, et ta on minu üks ja ainus.
Olen Rootsis elanud 14 aastat. Poeg Leo on 13-aastane ja teine poeg Birk kaheksane. Leo on ühes oma koolikirjandis kirjutanud, et talle väga meeldib Eestis käia, sest iga kord tulevad siis kõik Eesti sugulased nende saabumist tähistama.
Merilin Strand on Ebe Susi tütar.