Aavo Pikkuus selle aasta Tour of Estonial.

FOTO: MARGUS ANSU/PM/SCANPIX BALTICS

Paljudel meist on mõni mälupilt jalgrattalegend Aavo Pikkuusist, kes täna, 23. novembril saab 60-aastaseks. Üks minu piltidest pärineb 1981. aastast, kui Pikkuus – olümpiavõitja, maailmameister, Rahutuuri võitja, viis aastat Eesti parim sportlane – oma võimsa sporditee lõpetas.

Tookord kevadel pidi Pikkuus minema võistlema kuulsale Itaalia velotuurile ning vaikselt levisid jutud, et NSV Liit ja Itaalia tahavad teha ühist profimeeskonda ja Pikkuus on üks selles sõitjaid. Alles aastaid hiljem tuli avalikuks, et niisugusele arengule panid käe ette Saksa DV ja NSV Liidu kõige kõrgemad parteibossid.

Nii tuli Pikkuus tookord ootamatult hoopis starti Tartus, et võistelda Eesti tänavasõidumeistrivõistlustel. Kodune munakivisillutis polnud Pikkuusile sõbralik, oma viimasel võistlusel kodus ta kukkus ja lõpetas kuuendana. Mäletan, et tema ees lõpetanud rattur pööras end finišis ümber ja ulatas Pikkuusile käe ... Ka viimane võistlus tuli Pikkuusile läbi valu.

Seepärast ma tegelikult nii väga ei üllatunudki, kui nüüd reedel Pikkuusile helistades ja küsides «Kui nüüd tagasi vaatad, siis mis sa arvad, miks sinust ikkagi nii kõva rattur sai?» sain talt vastuse: «Mu valu kannatamise lävi oli väga kõrge. Kui oli valus, siis kannatasin, oli veel valusam, kannatasin ka selle ära. Teised ei suutnud nii palju valu kannatada. Isegi mäkke sain üles oma 80 kiloga, mõne korra olin Liidu tuuril – ei mäleta, kas 77ndal või 78ndal aastal – mägedekuningas ...»

Ja enne, kui jõudsin esitada küsimuse, kuidas praegu läheb, ütles Pikkuus justkui eelmise jutu jätkuks: «Nagu praegugi, kannatad ja elad edasi.»

Mis aga puutub arvusse 60, siis selle peale ütleb Pikkuus, et ta ühe rattaga sõita ei oska, aga sel arvul pole ju kahte ratast all. Selles puändis, tundub mulle, on midagi väga Aavo Pikkuusile omast.