Enriko Talvistu: Tartu arhitektuur koosneb nii tervikust kui detailidest

Kunstiajaloolane Enriko Talvistu.

FOTO: Margus Ansu

Siinkirjutaja pole kunstiajaloolasena muidugi teadlik kõigist insenertehnilistest lahendustest, aga märkab linnas nii mõndagi.

FOTO: TPM

Tartu ehitusloo grand old man Udo Tiirmaa sedastas kunagi mulle tõdemust, et ehitusmaterjalidest on meile aastasadu tuttav savitellis ja lubimört. Me teame, kuidas see käitub 750 aasta jooksul meie kliimas.

Puidu kohta teame vaid sama vanu näiteid kuusevaiadest (mitte tammevaiadest, nagu ekslikult arvatakse), mida uuris kadunud insener Nikolai Oll. Maapealne puit pärineb tunduvalt hilisemast ajastust. Muinsuskaitsjate meelehärmiks on enamik Tartu puidust mitte vanem kui 150 aastat.

Praegusel ajal on puitu eriti väärtustatud akna- ja ukseavade täidistes. Kahjuks on suurem osa algseid puitaknaid vahetatud välja, mõnda isegi korduvalt hilisematel perioodidel. Valgeks värvitud aknad olid ju omal ajal teatud rikkuse tunnus. Neid oli vaja kogu aeg uuesti üle värvida. Pruunid aknad näitasid seda, kes sa varanduslikult olid.

Tänapäeval on muinsuskaitse nõutav puitakende taastamise või uuestirajamise nõue jõudnud kohati absurdini miljööväärtuslikes äärelinnades, kus peaks küsima, «et milleks?!».

Uus tehnoloogia plast- ja metallakende näol oli küll algul, umbes 20 aastat tagasi veidi võõrastav, aga ometi toimiv. Polnud raha ega võimalusi vanu raame restaureerida. Ja mis nende igagi järgmise restaureerimiseni oleks olnud. Muinsuskaitsealal, Vallikraavi 6 hoonele (seal on üks tuntud lokaal) paigaldatud plastaknad, igaüks ise kujul, on näide selle kohta, kuivõrd käib muinasväärtusi hindav kultuuriväärtuste amet kabinetist väljas.

Mitmed uudismaterjalid

Aga mitte sellest pole jutt, vaid uusarhitektuurist. Mäletan, kui varalahkunud Andres Bergmann ehitas paarkümmend aastat tagasi oma ERA-Panga kaheksakorruselist hoonet Barclay platsi kõrvale. Selle arhitektuur tundub siiani eesti arhitektidele veidi saksik ning kitšimaiguline.

Allkorruste ülepõletatud klinkertellis sealjuures. Kahjuks on just klinkertellis säilitanud teatud soliidsuse, ülakorruste plastfassaad vastavate kattekrohvidega aga mitte.

Nii selle, Tartu seda tüüpi vanima fassaadi, aga ka muude sellise fassaadikattega hoonete põhjakülgede mikroanalüüs oleks mõne ehitusfirma tellimusel ju tänuväärt tööpõld bioloogiadoktorantidele, leidmaks nendel külgedel vetikatest tingitud hallituse või rohetuse probleemidest pääsemise lahendusi, aga tegelikult võib seda infot leida ka internetist.

Vaadake vaid, kui koledaks on muutunud ülikooli Bio-medicumi põhjakülg või kuidas endise piimakombinaadi alale ehitatud eluhoonete Näituse tänava poolne külg näitab, kuivõrd kõveralt on sinna pandud penoplastist plokid. Sinna juurde veel igasugustelt lamedatelt varikatustelt vastu seina pritsiv sadevesi.

Ma ei ole lamekatuste vastane, nii nagu seda oldi Alvar Aalto professor Tammekannule projekteeritud Kreutzwaldi 6 elamu puhul 1930. aastail, mil seda peeti Postimehe kirjade toas Saatanast pärit olevaks. Siiski mäletan ka Arnold Matteust ühel arutelul Toomeoru tennisepaviljoni puhul viitamas kaldkatuse ja räästa tähtsusele. Lamekatuse ja räästaste puudumise tulemus paviljoni välimusele on nüüdseks juba näha.

Teine uudismaterjal on nii-öelda süvaimmutatud puit, mida kaetakse vaid läbipaistva peitsiga. Meie kliimavöötmes ilmneb sellise materjali vetikastumine ja mädanemine juba vähem kui 10 aastaga. Linnavalitsus värvis just äsja ära oma eksperimentaalpingid Püssirohukeldri vaateplatvormil, ehkki seal niikuinii keegi ei istu.

Arhitekt Kaido Kepp, kes on Tartus nii Supilinnas Oa tänaval kui ka mujal tuntud oma projekteeritud elamute puitfassaadide poolest, pöördus nüüd Kastani tänava ääres juba fassaadilaudade värvimisele. Loomulikult ei tehta seda vaid linaseemneõli värvidega, mis on omakorda muinsuskaitse lemmikmaterjal. Viimane on muidugi paks kate, aga kui maha koorduma hakkab, siis on üsna tüütult puhastatav.

Hiljuti moodi läinud puidust ribivarjed kogu hoone fassaadi ulatuses on aga rohkem kui kukalt kratsima panevad. Äsjavalminud Näituse 25 büroohoone on üks selliseid võtete ja materjalidega edvistamise näiteid.

Hoones on väga põnevad betooni ja liimpuidu kokkuliidetud hargnevad tugisambad, aga neid üleüldse ei näe ega tunneta, isegi siseruumides. Siis pandi plekist viilkatus peale ning kaeti teine korrus puidust ribidega, mis varjab vaate ka väljast.

Ei oska kuidagi suhestuda teise korruse büroode ametnikega, kelle aknaid varjavad puidust Rootsi kardinad. Neid saab avada vaid aknaklaaside puhastamise ajaks, mil tuleb avada mingid traditsioonilised aknariivid. No mida k.....t? Kus me elame? Kas mingis 19. sajandis või juba kolmandal aastatuhandel pärast Kristust.

Kolmas näide on rauarooste kilbile tõstmine. Selles teeb avangardi muidugi ülikooli kliinikum, aga ka uus betoonist füüsikahoone Physicum. Siinjuures teeks ettepaneku nimetada see füüsikahoone muidugi Ferricumiks.

Füüsikahoone mustaks värvitud, otsest päikesevalgust varjavad staatilised kattenokad igal aknal on muidugi funktsionaalse arhitektuuri kõrgtase või pigem selle puudumine (eriti kui nad ühel hetkel sammalduma ja roostetama hakkavad – ja küll nad juba hakkavad).

Nii Maarjamõisa kliiniku roostetav katteplekk kui ka Physicumi roostevärviline betoon annavad juba praegu roostet ära – tõmba näpuga või vaata vihmaviirge.

Meile tuleb Tartusse riiklikke ehitisi järjest juurde. Uue rahvamuuseumi ehitisest ja selle fassaadiviimistlusest puuduvad kahjuks teadmised, kuna nende üle on arvutipiltide järgi raske otsustada.

Sama kehtib ka ajalooarhiivi Nooruse tänava hoone kohta, mille ehitus läheb lahti uuel aastal. Pakutud hoidla fassaadikatted justkui kõverduvate paberilehtede näol tähendavad seda, et kümne aasta pärast on need tolmu ja vetikaid täis. Pole ka räästast. Vana arhiivihoone Liivi tänaval vananeb oma tellisfassaadiga samas piisavalt väärikalt.

Kes on autor?

Eks üks asju kõige selle taga on autorite puudumine. Järjest enam, sõltumata väga teretulnud arhitektuurivõistlustest, on hoonete projekteerijaiks arhitektuurifirmad, ajalooarhiivi puhul koguni kolm firmat.

Me enam ei tea, kes on autor, kelle loomingu karja see järjekordne hoone kirjutada. Et umbes, kas see on Matteuse, Soansi, Kuusiku või Reinu jne looming. Ilfi ja Petrovi puhul võib sellisest brigaaditöövõtust ehk isegi aru saada, aga muul juhul meenutab see sotsrealismiaegseid monumente või Estonia teatrisaali laemaali loomingulist kollektiivi. Keegi pole autor, pole autoripoolset laadi ja nägemust – ehk pole ka vastutust?

Maailmakuulsatel büroodel, nagu Norman Forster, Za­ha Hadid või Frank O’Gehry, on üle maailma tuhandeid töötajaid, aga väljund on ikka ilmakuulsa omaniku-arhitekti nägu ja vääriline.

Provints see Tartu muidugi on, aga mitte selle vääriline, et omada suvalises kujunduses ja suvalise kestvusega materjalidega kaetud kaste arhitektuuri nime all.

Tagasi üles