Tartlase Maie Ojamaa emapoolne suguvõsa on pärit Peterburi lähedalt Ingerimaalt, isapoolne Rämeda poolsaarelt ehk Peipsi idapoolsest eestlaste asundusest. Oma raamatus «Ingeri tütar. Luigelaul» rändab ta neisse lähedastesse, kuid ühtlasi kaugetesse paikadesse.
«Hakkab kaduma põlvkond, kes nägi oma kodude hävitamist Rämeda poolsaarel ja Ingerimaal ning elas üle Venemaa eestlaste Peipsi-taguse asunduse ning ingerisoome rahvakillu hävitamise,» kirjutab ta.
Raamat on valminud paljude aastate jooksul. Autori uurimistegevus on viinud teda kokku kirikuraamatute ja õhemate dokumentidega, aga näiteks ka meieaegsete Venemaal ja Soomes elavate inimestega.
Mõned Mehikoormast otse idas üle vee asuva Rämeda (vene keeles Remda) poolsaare elanikud juhatasid autori tema isa noorusaegse kodukandi eestlaste kalmistule. See on täiesti võsastunud ja osa haudu on rüüstatud. Üks teine kalmistu jäi aga üles leidmata.
Maie Ojamaa raamat on suuresti väga isiklik ja üsna murelik. Selles lendab ringi hingelind.
Samas on «Ingeri tütar. Luigelaul» sügavalt üldinimlik, sest kannab endas ohutunnet tänapäeva maailma rahvakildude ja isegi tervete rahvaste kadumise pärast.
Raamatu esitlus on hõimunädala viimasel päeval, 19. oktoobril kell 16.15 Ingeri majas (Veski 35).
Raamat
Maie Ojamaa,
«Ingeri tütar. Luigelaul»,
Ilmamaa,
Tartu 2014, 175 lk.