Kohtus oma laste väärkohtlemises süüdi mõistetud naise perekond on Tartu lastekaitse huviorbiidis juba aastaid, kuid esialgu suutsid nad vägivalda abistajate eest varjata.
Lastekaitsespetsialist väärkoheldud lastest: nende olukord oli väga hull
17. oktoober 2014, 13:21
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Tartu maakohus mõistis üleeile 40-aastase naise süüdi oma laste väärkohtlemises: ta lõi neid rihma, käe ja jalaga, küünistas, kleepis neile teibi suu peale ja ajas talvisel ajal aluspesu väel korterist välja külma koridori. Kohtus on menetluses taotlus nii emalt kui isalt laste hooldusõiguse äravõtmiseks.
Tartu lastekaitse spetsialist Merli Mendelman ütles Postimehele, et maakohus on juba linnavalitsuse taotluse rahuldanud ja vanematelt hooldusõiguse ära võtnud, kuid praegu kinnipidamisasutuses olev isa on otsuse ringkonnakohtusse edasi kaevanud. Seega protsess jätkub.
Isa oli sellega, et ema nende lapsi väärkohtles, lastekaitse spetsialisti sõnul kursis. «Kas ta oli kodust eemal, vahepeal nad olid koos, vahel eraldi, tõenäoliselt oli ta ka ise samades situatsioonides,» rääkis Mendelman.
«Perekond on meie luubi all olnud juba alates 2010. aastast. Siis oli koostöö väga keeruline, sest vanemad ise ei soovinud meie abi, käis veiderdamine, kokkulepetest mitte kinnipidamine, nad vahetasid elukohtasid...» kõneles spetsialist. Lõpuks jõuti kokkuleppele pereteenuse osutamiseks ning korra nädalas külastas neid peretöötaja.
Põhjus, miks nelja lapsega perele abi «peale suruti», oli nii isa kui ema madalad vanemlikud oskused: mõnikord majanduslikud probleemid, väga keerulised omavahelised suhted, üksteise süüdistamine, samuti pidev alkoholiprobleem. «See on tajutav, kui oskused on madalad ja ei suudeta pere asju korda ajada. Näha on, et seal kõik korras pole, on vaja välist toetust ja aitamist. Aga kui pere ei taha koostööd teha, on see raske, sest me ei saa teiste erallu niisama sekkuda, meil peab selleks olema alus.»
Pere hoidis oma probleeme ka abilise eest varjul. «Peretöötaja käis kodus neil korra nädalas, ega sellest tulnud kõik mured välja. Isa ta väga ei näinud, mees oli neil hetkedel teadlikult eemal.»
«Samas toona mingeid kaebusi, et midagi väga valesti on, veel ei olnud, sest muidu oleks tulnud kohe sekkuda. Alles 2013. hakkasid asjad arenema, tekkisid suuremad probleemid ja üks vanem tüdruk mulle sellest [väärkohtlemisest] teatas. Siis mina edastasin kohe info politseile,» rääkis Mendelman.
Lisaks politsei algatatud kriminaalmenetlusele taotles linnavalitsus emalt ja isalt hooldusõiguse äravõtmist ning tänavu maikuus maakohus seda ka tegi. Praegu kinnipidamisasutuses olev isa vaidlustas selle ning lähiajal peaks tulema teise astme kohtu otsus ringkonnakohtust.
Pool aastat lastekodus
Veebruarist alates elavad praegu 3-8-aastased lapsed lastekodus ja lastekaitse spetsialisti sõnul läheb neil väga hästi: «Nad on teraapiates, nõustamistel. Nüüd on neil tagatud põhivajadused, mis lastel arenguks vaja, kuid mida enne neil polnud. Enne oli nende olukord väga hull. Lastel on korda tehtud hambad, mis enne lagunesid ja olid hooldamata,» rääkis Mendelman.
«Lapsed on kõik neljakesi koos, neil on seal perevanemad, kohtunikud protsessi ajal vestlesid nendega isiklikult ja tegid minu meelest õiglase otsuse laste vanematest eraldamise kohta, kurb, et see on nüüd vaidlustatud,» lisas ta.
Pärast lõplikku kohtuotsust tekib alles võimalus neid lapsendada.
«Lapsi väärkohtlevaid emasid on meil ka teisi, täiesti korralikes peredes, kõrgharitud inimesi. See alati ei tähenda kohe seda, et lapsed tuleks perest ära võtta. Neile tuleb rääkida karistusmeetoditest – neile tuleb see üllatusena, et tutistamine, rihmaga peksmine on Eesti Vabariigis keelatud. Inimesed ei taha sellest tihtipeale aru saada,» rääkis Mendelman.