Õnnetu kiisu nuttis Tähtveres lähedasi taga

Kas keegi tunneb selles umbes aastases süsimustas kassis ära oma pere lemmiku? Foto: Henri Torop

«Näe, kass on sulle juba vastu tulnud,» ütles kolleeg, kui üleeile õhtul kella seitsme ajal, mil saabusime Tallinnast, mind mu kodu lähedal Tähtvere linnaosas Betooni bussipeatuse kõrval autost välja lasi.

Kolleeg viskas nalja. Sest pole mul mingit kassi. Aga tema juhuslik lõõp kinnistas mu tähelepanu loomakesele, kes paistis, et peab raudtee ääres heina sees hiirejahti.

Kuid siis kostis kurblikku näugumist. See sundis seisatama, üle tee koju sammumisega ootama.

Kass astus tasahilju heina seest välja, Vaksali tänava äärde. Tuli ja hõõrus end vastu mu hallitriibulise ülikonna viigipükse. Ajas end koguni mu jala najale, tagumistele käppadele püsti. Ja tegi paar anuvat näud.

Ümberringi ei paistnud ühtki hingelist. Vaid autod sõitsid mööda. Mul tekkis juba mure, ega must kass neile pimedas rataste alla jookse.

Selge, et see kass oli kaotanud kodu. Kas läinud lihtsalt kaotsi või oli keegi, kes teda enam ei tahtnud, poetanud ta lihtsalt linna serva tee äärde. Olnuks südametu ta üksinda sinna jätta.

Hirm kiindumise ees

Ent loomade varjupaika teda käigu pealt viia ei saanud. Abikaasa oli sõitnud autoga teatrisse. Helistasin tütrele, kes elab poole kilomeetri kaugusel.

Tal läks kohe süda härdaks. Aga temalgi puudus transport: autol oli aku tühjaks jooksnud. Enda poole kassi viia ei saanud, sest meil on peres koer.

Niisiis võtsin kiisu sülle ja asusin mööda Jannseni tänavat tütre poole teele.

Algul kass veidi rabeles, kraapis teravate küüntega mu jopet, kuid toetasin ta kindlalt vastu rinda, misjärel ta rahunes.

Tütre pool helistasin loomade varjupaika. Kuni varjupaik kassile auto järele saatis, andsime talle paar viilu vorsti, et ta vastu ööd päris tühja kõhuga ei jääks. Kass uudistas toas ettevaatlikult ringi, siis ronis tütrele sülle ning näis, et hakkab tundma end turvaliselt ja koduselt. Tütar kartis, et võib kassi liialt kiinduda.

Kass oli üleni ilusa läikiva musta karvaga, vaid kurgu alt paistsid mõned heledamad tutid. Tema käpad, nina, suu ja silmad olid kõik laitmatult puhtad. Polnud kahtlust, et ta oli just äsja ula peale jäänud. Seetõttu ei leidnud me ka kadunud loomade veebiküljelt ühtegi pilti kassist, kes sarnanenuks leituga.

Ainuüksi möödunud kuul sattus koduta kasse loomade varjupaika 128.

Ärge viige mind ära!

Veerand tunni pärast saabus loomade varjupaiga esindaja. Tütar võttis kassi õrnalt sülle ning viis ta neljandalt korruselt alla. Vaene loom lasi kuuldavale mitu kurblikku näud, ilmselt väljendades kartust, mis küll edasi saab. Viimses hädas surus ta oma vasaku esikäpa küünised tütre kampsunisse: palun, ära lase mind ära viia!

Varjupaiga töötaja avas allkorrusel koridoris väikeloomade puuri ning tõstis kassi turjast, tagumised käpad ees, sinna sisse. Väike kass, töötaja hinnangul umbes aastane, vaatas oma kollakate suurte silmadega meile ahastavalt otsa.

Loodetavasti leiab see armas ja sõbralik kiisu endale uue pere või leiavad omanikud, kui ta oli kaotsi läinud, oma lemmiku nüüd varjupaigast üles. Varjupaiga esindaja Kirke Roosaar täpsustas eile, et kass on kastreeritud ja isegi kiibistatud, kuid lisas, et kiibil pole mingit mõtet, kui see pole ainsassegi registrisse kantud.

Veel eilegi tunnistas tütar, et süda jäi kassi pärast valutama. Minu süda ka.