Raske on mõista vastuolu inimese peas ja mõtteis

Aime Jõgi
, reporter
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Imre Rammul.
Imre Rammul. Foto: Raigo Pajula

Seksuoloog Imre Rammul ütleb, et kui arvestada meie populatsiooni suurust, võiks Eesti elanike hulgas transseksuaalseid inimesi olla kuuekümne ringis.

«Protsentidest või arvudest rääkides kõneleme suuresti aga vaid neist inimestest, kes on arstide vaatevälja jõudnud,» märgib Imre Rammul (pildil). «Seda ei oska ju keegi öelda, kui palju sama probleemiga inimesi istub kodus. Nad ei ole ilmselt küll rahul sellega, et nad on valesse kehasse trehvanud, aga küllap ei ole neile nende seksuaalsus nii määrava tähtsusega ja nad saavad hakkama.»

Kuidas on aga lood inimesega, kel on soovahetuse soov hästi tugev? Sel puhul leiab Rammul, et kui see inimene endaga midagi ette ei võta, läheb tal elus halvemini võrreldes sellega, kui ta oma soo vahetamiseks samme astub.

Kaks ootavad järge

Imre Rammul juhib ka sotsiaalministeeriumi juures koos käivat arstlikku eksperdikomisjoni ning märgib, et soo muutmiseks on vajalikud kolm kriteeriumi.

See soov ei tohi olla tingitud psüühikahäirest, see peab olema püsinud vähemalt kaks aastat ning inimese kromosomaalne sugu peab kokku langema tema sünnisooga.

«Näiteks üle-eelmisel nädalal oli meil komisjonis arutusel nelja inimese soovahetuse avaldus. Kaks inimest on oma järge ootamas. Ja see ei olnud sel aastal komisjoni esimene kokkusaamine,» sõnab Rammul.

Mis puudutab transsek-suaalide soovahetusega seotud operatiivseid sekkumisi, siis neid Eestis haigekassa ei rahasta. Hormoonteraapiaks vajalike ravimite ostmisel saab tavapärast, 50-protsendilist soodustust.

Rammul ütleb, et kui võrrelda transseksuaali interseksuaalse inimesega – nende hulka kuuluvad näiteks hermofrodiidid ehk mõlema sootunnusega inimesed –, siis nende operatsioonid maksab haigekassa kinni.

«Aga seda seisundit, mida käega katsuda ei saa ja mida nii-öelda ei näe, seisundit, mis on inimese peas kinni, see on otsustajate meelest kuidagi hoomamatu ning nende inimeste operatsioone ei toetata,» tõdeb ta.

Rammul tuletab meelde, et Eesti riigi eelarvest kulub näiteks HIV-i ja aidsi ravimiseks igal aastal ligi 10 miljonit eurot. Ta lisab, et transseksuaalide soovahetamise operatsioonide kulud on märkimisväärselt väiksemad, pealegi on need ühekordsed ning ei ületaks 20 000 eurot inimese kohta.

«Ma arvan koguni, et saaksime kõigi nende inimeste peale mõeldes aastas hakkama umbes 150 000 euroga, sest need juhtumid on ju üksikud,» räägib ta. «Aga me saaksime ühiskonda juurde endaga rahul olevaid ja töövõimelisi kodanikke.»

Kuidas asjad käivad

Soovahetajal tuleb kõigepealt pöörduda arstlikusse perenõuandlasse Imre Rammuli vastuvõtule. Kui esimese visiidi järel on alust arvata, et tegemist on transseksuaaliga, siis suunatakse patsient edasi geneetiku juurde, kus selgitatakse välja ta kromosomaalne sugu. Seejärel lepitakse kokku arstliku eksperdikomisjoni aeg.

Kui komisjon teeb positiivse otsuse, liigub dokument edasi sotsiaalministeeriumisse. Loa isiku soo vahetamiseks – nime ja isikukoodi muutmiseks ning ravi ja arstlike toimingute alustamiseks – annab  sotsiaalminister käskkirjaga. Soo kirurgiline muutmine ei ole kohustuslik.

Sugu vahetanud inimesel on õigus abielluda ja lapsi adopteerida.

Transseksuaal

• Transseksuaal on inimene, kelle bioloogiline sugu ja soo-identiteet on omavahel vastuolus ning kes võib soovida jäädavalt muuta oma bioloogilist sugu, et hakata elama vastassoo rollis.

• Soovi korral teevad need inimesed läbi soo muutmise protsessi hormoonteraapia ja kirurgia abil.
------------------------------------------------------------

Kommentaar

Riin Tamm

Geeniteadlane

Ingliskeelses terminoloogias tehakse vahet sõnadel sex ja gender. Esimese all mõeldakse inimese bioloogilist sugu. Teine tähendab inimese sotsiaal-kultuurilist kuuluvust. Sooidentiteet on niisiis sooline enesemääratlus, millega inimene otsustab ise oma soolise kuuluvuse.

Bioloogilise soo määravad inimesel sugukromosoomid, naistel XX ja meestel XY. Esineb ka mitmeid sugukromosoomide häireid, mis avalduvad erinevate vaimsete ja füüsiliste tunnuste kõrvalekalletena.

Kui tegemist on juhtumiga, mil arstid ei ole kromosoomihäireid kinnitanud, saab rääkida soo-identiteedi probleemidest. Neid on enamasti põhjustanud erinevad tegurid ning neil on ka üsna keeruline psühhosotsiaalne taust.

Põhjustena on välja toodud häireid hormonaalses regulatsioonis, väidetakse ka, et suurt rolli mängivad sotsiaalse keskkonna, vanemate ja sõprade mõjud.

Molekulaargeneetilisi teadustöid on maailmas selles valdkonnas tehtud vähe. Ühe alarühmana on tõesti uuritud ka transseksuaalseid inimesi. Mitmetes töödes on välja toodud potentsiaalsed geenikandidaadid, mis võiksid mõjutada antud fenotüübi kujunemist. Kuid kordusuuringute käigus ei ole saadud neile kinnitust ning seega ei ole võimalik kindlaid geene välja tuua.

Kuna sooidentiteedi kujunemine algab loote üsna varajases arengustaadiumis, korraldati kümmekond aastat tagasi Ameerika Ühendriikides uuring hiirtega.

Hiirte ajust nähtus, et lisaks hormoonidele olid erinevad ka isaste ja emaste hiirte geeniavaldumise mustrid. See annab alust arvata, et sooidentiteedi kujunemisel võib siiski olla mingi osa geenidel.

Copy

Märksõnad

Tagasi üles