Sürrisõnastaja teenis luulega leiva

Raimu Hanson
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Juka Käärmann ootab Marko Kompuse autogrammistatavat luulekogu.
Juka Käärmann ootab Marko Kompuse autogrammistatavat luulekogu. Foto: Lauri Kulpsoo

Tartu kirjandusmaja saalis esitles luuletaja ja kunstnik Marko Kompus nahka, täpsemalt poeedinahka, õieti luulekogu «Poeedinahk». Ta on asjatundjate hinnangul Eesti järjekindlaimaid sürrealiste.

Kirjandusloos asetub üsna eraklik Marko Kompus ajaliselt ja sisuliselt ühte ritta selliste kolleegidega nagu Jaan Oks, Artur Alliksaar ja Andres Ehin. Tema luuletustes on lähestikku asuvad sõnad teineteisest ja teinekolmandast selgelt mõjustatud.

Kummalisel kombel ei muutu kiiresti vahelduvad kujundid lugemisel pikapeale väsitavaks, vaid viivad lugeja heal juhul lummusesse ega lase teda enam lahti. Halval juhul jätab lugeja kogu selle sürreaalse sõnastuse kus seda ja teist.

Luule autori suust

Esitlusel kirjandusmaja saali ees toolil istudes ja paremat küünarnukki lauale toetades võttis Marko Kompus prillid eest, et näeks paremini lugeda, ja pani mütsilotu pähe, et oleks kindlam lugeda.

Tema hääl kõlas mehiselt, hääldus oli selge nagu koolitatud näitlejal. Selles kohas, kus Kompus esitas rea «kivi on kivist kiviviske kaugusel» leheküljelt 21, tuli saali Puhja luulegeenius Indrek Ryytle. Ta istus teise rea otsa peale ja hakkas ümbritsevaid inimesi peanikutusega tervitama.

Selle koha peal, kus Kompus luges lehekülje 33 luuletusest ridu «töötan teekäijana luule alal / käian suuri maanteid et synnitada kogelusi / kogemata olen oma vere kõne-isik», sügas Ryytle habet, tõusis, tõstis näpu suule, ütles vaikselt «pst!» ja kõndis saalist välja.

Puhjalase lahkumist saatsid kuulajate pilgud. Teiste hulgas seiras minekut kunstikoguja Matti Milius, kes ka ise püüdis ennast sättida saalis viibijate vaatevälja, et siis viibutada neile oma vasaku käe üht teatud sõrme.

Puhjalase tulek-minek

Esitluse algusest oli möödunud pool tundi, kui puhjalane sisenes saali teist korda. Hetk hiljem tuli poeet Indrek Hirv, et jääda, mida ei saa ütelda Ryyt-le kohta. Parajasti oli Kompus asunud esitama leheküljele 56 trükitud luuletuse ridu «läbi unenäo pugev keiser / kannab eraldusmärke et puudutada leiba», kui puhjalane lahkus taas. Nüüd juba lõplikult.

Lõpule hakkas jõudma ka Kompuse ettelugemisel tema raamat. Peaaegu tund pärast alustamist jõudis ta viimase luuletuseni, mille pealkiri on «peale iseseisvuspäeva» (lk 76). «Ja viimase luuletuse jätan ma lugemata,» ütles ta.

Esimeste autogrammiküsijate hulgas oli Marko Kompuse kunstnikust sõber Juka Käärmann, kelle loomingut saab vaadata praegu näitusel «Arvo Kolmnurk» (Y-galeriis Jakobi 1, ühisväljapaneku teised autorid Tauno Kund ja Martiini). Luulekogu eest andis Käärmann Kompusele leivapätsi.

Kõrvaltoas oli suupiste- ja kurgukastelaud. Seal näitas Matti Milius vasaku käe näppu neile, kes seda enne saalis tähele ei pannud või näpuviibutamist räigeks žestiks pidasid. Sõrmes oli tal kihlasõrmus.


Raamat

Marko Kompus,

«Poeedinahk»,

kirjastanud Unenoppija,

kujundanud Pille Niin,

2014, 80 lk.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles