Martin Hallik: õppida tuleb mitte raha, vaid südame pärast

Õppeprorektor Martin Hallik ütleb, et ülikoolil on ühiskonna ees suur hulk kohustusi, mida ei ole kuskil kirjalikult vormistatud. Ülikool peab tegema ühiskonna suhtes tarku otsuseid. Foto: Kristjan Teedema

Kas kõrgkooli ühe 15-kohalise õppekavaga, millele pole sügiseks immatrikuleeritud mitte ühtegi üliõpilast, on midagi valesti?
Tartu ülikooli õppeprorektor Martin Hallik sõnab, et jah, sel õppekaval võib olla mitu viga. Hallik räägib ka sellest, missugune idee on tal tekkinud, et gümnasistide tähelepanu tulevikus rohkem võita, ning sellest, et ülikooli eesmärk peaks olema õpetada inimest mõtlema, kahtlema ja analüüsima. «Tulla midagi õppima vägisi selle nimel, et saada tulevikus palju raha ... Ma ei usu, et see inimese õnnelikuks teeb,» sõnab õppeprorektor. Kabinetis viibib ka Martin Halliku üheksa-aastane tütar Maret, kes on end sisse seadnud isa kirjutuslaua taga ja tegeleb oma asjadega. Missugune on ülikool kümmekonna aasta pärast, kui tema ülikooli astub, selleni jõuame ka.

Kui teie umbes kakskümmend aastat tagasi Tartu ülikooli ajalugu õppima asusite, mis määras siis teie valiku?

Minul oli see otsus langetatud viiendas klassis. Teadsin, et mind huvitab ajalugu, see, kuidas asjad on olnud, ja miks nad just nii on olnud. Ma tahtsin osata sündmusi analüüsida ja neist aru saada.

Kas sisse saada oli kerge või raske?

Kui ma 1993 ajalukku sisse astusin, oli 50 kohale 150 kandidaati. Kolm inimest kohale, see oli keskmiselt tugev konkurss.

Tänavu on ajaloo bakalaureuseõppe 54 kohast täitunud 34. Kas sellest võib järeldada, et ajalugu ei ole noorte silmis perspektiivikas valik?

Küsimus on kõigepealt selles, et meil on praegu gümnasiste palju vähem, kui neid oli 1993. aastal. See on esimene asi. Teine asi on eriala populaarsus.

Ajaloo puhul on see üksjagu kõikunud. Ja ega neile kõikumistele, miks üks aasta on populaarsem kui teine, väga head seletust alati ole. Kaks järjestikust aastat ei pruugi olla vennad.

Kas ühe 15-kohalise õppekavaga, millele pole sügiseks immatrikuleeritud mitte ühtegi üliõpilast, on ülikoolis midagi valesti?

Jah. Sel õppekaval võib olla mitu viga.

Üks on see, et sel õppekaval on tagasihoidlik väljund tööturul just nimelt palga poolest. Ja siin saame rääkida teistestki õpetajakoolituse näidetest.

Teine asi on, kuidas üks või teine eriala on suutnud teha reklaami.

Reklaamil, mis jookseb teles, raadios või sotsiaalmeedias, on oma mõju. Aga kõige suurem usutavus tekib ikkagi siis, kui endine koolikaaslane, kes on sinust aasta või paar ees, toob sõnumi, et selles ülikoolis, kus tema õpib, on lood tipp-topp.

Kolmandaks, kui me selle kahaneva gümnasistide hulga puhul näeme juba mitu aastat seda, et ühe või teise õppekava täitumus on väike, tuleb sellega midagi ette võtta. See ümber korraldada või liita mõne lähedase erialaga. Siis tuleb mõelda, et mis need probleemid on.

Õppekava, millest rääkimist alustasime, on haridusteaduste loodusteaduslikud ained. Sinna tuleb nüüd pikk kriips!

Seda õppekava selle aastakäigu jaoks jah – läbi ei viida. Lahendus on kurb, kuid lihtne.

Toon järgmise näite – geoloogia õppekava. Selle 15 kohale asub tänavu õppima kaks üliõpilast.

Kui rääkida sellest, milline on lahendus, siis me töötame selle kallal. Meil on lahenduse leidmiseks vähe aega, sest juba novembri lõpuks peavad olema tehtud kõik ümberkorraldused, sest vaid siis saame järgmisest õppeaastast edasi liikuda teistmoodi korraldatud õppekavadega.

Mida te silmas peate?

Õppekava peab olema sisseastujate hulgas populaarne. Sest kui meil peaks tekkima väga palju õppekavasid, kus on hästi vähe tudengeid, siis ülikool ei jaksa neid üleval pidada.

Pöörame erilist tähelepanu kõigile neile õppekavadele, kus täitumus on olnud 60 protsenti ja vähem. Siin tuleb ilmselgelt töötada nii õppekavade sisu kui ka kohtade arvuga.

Meie eesmärk ei saa olla, et korjame ära viimase kui ühe, kes üleüldse soovi avaldab. Olen seisukohal, et see ei saa olla eesmärk.

Normaalne oleks, et kohti on nii palju, et neile tekiks reaalne konkurss. Siis on õppekava tervis hea ja kohtade arv adekvaatselt hinnatud.

Tuleb veel märkida, et tegelikult vähendasime tänavu kohti nii bakalaureuse- kui ka magistriastmes, ühes 6 ning teises 6 ja pool protsenti. Tagantjärele tarkusest võib öelda, et võib-olla sai vähendatud liiga vähe.

Rääkisite õppekavade reklaamimisest. Mismoodi see käib?

Meil on inimesed, kes tegelevad turundusega – nemad korraldavad keskse kampaania, mille eesmärk on reklaamida Tartu ülikooli kui tervikut.

Aga kui tahta pöörata suuremat rõhku väiksematele erialadele, siis nende puhul on eelkõige tegemist teaduskonna ja instituudi panusega. Nagu ma ütlesin, tähtis on usaldus. Reklaamid jooksevad ikka telekas, aga usaldus peab tekkima inimeste vahele – see on väga oluline.

Ja tegelikult on mul endal üks idee, kuidas lähendada gümnaasiumit ja ülikooli. Mulle see idee hirmsasti meeldib. Ja seda võiks tinglikult nimetada «Raketina ülikooli!».

Tooge see nüüd palun lagedale!

Selle mõte on arendada ülikoolis e-õppe kursusi. Mitte kõikidel distsipliinidel, aga seal, kus võimalik. Need kursused oleksid avatud ka gümnasistidele ning nad saaksid neid võtta koos üliõpilastega. See arendaks noorte virtuaalset meeskonnatööoskust.

Muide, kui rääkida tulevikuoskustest, siis virtuaalne meeskonnatööoskus on üks olulisemaid.

Mida see e-õpe annab?

Õpilane näeb, milline on ülikoolis õppekvaliteet ja nõudlikkus.

Miks see peaks gümnasiste motiveerima, on see, et nad  saavad ainepunkte ette. Nii-öelda magavaid ainepunkte. Kui noor astub ülikooli, muutuvad need ainepunktid reaalseks.

Et akadeemiline mekk juba varakult suhu.

See idee on arenenud kahest olemasolevast asjast.

Üks on teaduskool ja selle kursused, mis küll ainepunkte ei anna, aga mis haaravad umbes neli protsenti andekatest Eesti noortest, kes käivad olümpiaadidel ja kursustel. Teine on Tartu ülikooli raamatukogu poolt juba aastaid gümnasistidele pakutud infopädevuse kursused, mis on andnud samuti nii-öelda magavaid ainepunkte.

Selle uue idee eesmärk on haarata palju suuremat hulka õpilasi. Kui õpilase huvi võiks olla magavad ainepunktid, siis ülikooli eesmärk on reklaamida ülikooli ja õppekvaliteedi tugevust.

Ka on esimesel aastal üliõpilaste väljalangevus üsna suur ning see on paljus seotud vale erialavalikuga. Ma usun, et kui uus idee käivituks, siis vale erialavalik väheneks.

Ja kui vaadata, mis võiks olla koolide huvi, siis koolidel on seaduse järgi kohustus õpetada valikkursusi. Põhimõtteliselt on võimalik see, et e-õppe kursused asendavad mõnda valikkursust koolis.

Praegu on see kõik idee faasis, see on veel minu peas. Aga ma juba jagan seda inimestele ja ootan tagasisidet.

Aga räägime veel õppekohtade täitumusest. Mis lisaks gümnasistide arvu vähenemisele võiks olla tänavust sisseastumist veel mõjutanud?

Me tõstsime sisseastumislävendit 10 protsenti. See tähendab 60 punktilt 66-le.

Matemaatika riigieksam ei olnud tänavu kõige õnnestunum ja meil oli väga paljudele õppekavadele sissesaamise tingimuseks pandud just lai matemaatika. Matemaatika riigieksami keskmise tulemuse langus ilmselt mõjutas meid teistest ülikoolidest suhteliselt enam.

Ka ei võimaldanud me riigieksamite tulemusi n-ö ümber teha. Ma tean, et mõnes kõrgkoolis sai selle asendamiseks teha sisseastumiseksami.

Meie sisseastumistingimused on teadlikult kõige karmimaks keeratud ja me jätkame seda suunda, et ei lase latti alla selle nimel, et korjata ära viimanegi üliõpilane.

Ütlesite, et teile on ärev märk see, kui täitumus on 60 protsenti ja vähem.

Jah, siis see nõuab suurt tähelepanu.

Meil on õppekomisjon, kus on koos õppeprodekaanid, ja seal kõik prodekaanid seletavad, mida nad nende õppekavadega teevad ja mis muutub edaspidi.

Kõige lihtsam on kuulutada välja vähem kohti – mõnel juhul tuleb seda teha, aga on veel väga palju sisulisi küsimusi, mis oleks vaja lahendada.

See, et meile tuleb tänavu oluliselt vähem avaldusi, oli prognoositav.

Me teame sedagi ju ette, et gümnaasiumi lõpetanuid tuleb aina vähem 2019. aastani välja.

Kas ülikool on viimaks liiga suur?

Ülikool on kahanenud viimase viie aasta jooksul 18 500 üliõpilaselt umbes 16 000 peale kõigis astmetes. See kahanemine kestab kuni aastani 2019, ja võib arvata, et siis on Tartu ülikool veel mitme tuhande üliõpilase võrra väiksem kui praegu.

Mis saab tulevikus õpetajakoolitusest?

Siin on meie võimekus osaline. Me saame küll reklaamida õpetajaeriala ja öelda, et kui uhke ja tore see amet on. Aga kuidas rääkida tudengeile sellest, et kui te läbite selle õppe, saate ka korralikult tasustatud töö ...

Kel on õpetajaks saamise kutsumus tõsiselt hinges, seda loomulikult see palk nii ei häiri. Aga üksjagu inimesi puudutab see küll.

Ja siin saaks riik aidata.

Kui meil ei ole häid õpetajaid, siis meil ei ole varsti gümnaasiumitest võtta enam ka häid üliõpilasi. See on suletud ring.

Kuidas ülikool ise õpetajakutse populaarsust suurendada saab?

Praktika kasvuga. Kogu tähelepanu õpetajakoolitusele ja sellele, kuidas nad kooli saavad, kuidas nad seal toimetavad, see on ülitähtis.

Õpetajaks õppimine ei ole ainult see, et oskad õpikut lastele hästi lahti seletada. See tähendab tervet hulka muid oskusi:  presenteerimisoskus, kõnelemisoskus. Need on oskused, mis aitavad edukas olla ja hakkama saada igal pool. Õpetajakutse on nii praktiline. Õpetajaks õppimine annab palju rohkem, kui vaid klassi ette minemise julguse ja oskuse.

Praktika osakaal õppekavas on meil viimase kahe aasta jooksul oluliselt suurenenud.

Arstiteaduse ja õigusteaduse õppekavadele täitumusega ei ole probleeme, ei tänavu ega vist kunagi.

Mis arstiõpet puudutab, siis näiteks 30 esimesel kandidaadil, kes tänavu sisse said, oli 100 punkti. Ka juuras on sajapunktiliste sissesaanute hulk väga suur.

Nii et kui vaadata, kuhu need sajapunktilised noored lähevad, siis arstiks ja juristiks. Ja peale neid sajapunktilisi tuleb veel terve hulk neid, kel on 99 punkti. See on võimas!

Siin on muidugi see tähtis, et inimesed saavad aru, mis amet neid ees ootab. Selle kõrval on meil terve hulk selliseid distsipliine, mille puhul on aimata, et see on üks tähtis asi küll, aga mis amet sellest tulevikus tuleb ... Ma arvan, et selle selgitamine ja kajastamine õppekava nimetuses võiks olla abiks.

Aga loomulikult, ülikooli eesmärk on eelkõige õpetada inimest mõtlema. Mõtlema, kahtlema ja analüüsima!

Kui te ise oleksite praegu gümnaasiumi viimases klassis, mida te 2015. aasta sügisel õppima läheksite?

Ma ei saa sellele küsimusele objektiivselt vastata, sest ma tean, kuidas mul on elus seni läinud, ja patt oleks kurta.

Ma olen aga selle põhimõtte poolt, et õppida tuleb eelkõige seda, mis huvi pakub. Millegi õppimine vägisi ainult selle nimel, et hiljem saad palju raha –  ma ei usu, et see inimese õnnelikuks teeb.

Kõige olulisem on see, et inimene saaks õnnelikuks, ja seepärast tuleb õppida seda, mis talle on südamelähedane.

Ma ütlen, et teeksin sama valiku, sest mulle endiselt ajalugu väga meeldib.

Kui vaadata seda väikest tüdrukut seal teie kirjutuslaua taga, siis mis võiks teda 10 aasta pärast oodata, kui tema ülikooli astub?

Maailm on siis kindlasti teistsugune.

Ma usun, et arsti eriala on endiselt populaarne, sest inimesi tuleb endiselt ravida. Ning õigusteadus, sest meie ühiskond põhineb õigusel.

Usun, et kindlasti on hinnas kõikvõimalikud ülekantavad oskused, mis võimaldavad inimesel olla tööturul paindlik, ükskõik mis eriala ta on õppinud.

Seesama meeskonnatööoskus on väga oluline igal erialal.

Aga seda me praegu veel ei teagi, mis eriala pealt see lõpetaja siis kõige parema töö saab. Võimalik, et neid töökohti pole praegu veel olemaski.