Vambola Paavo: rohkem suvist särtsu teeb Tartu tuttavamaks

FOTO: TPM

Suvine Tartu on mõnus. Päikeselised ja soojad suvepäevad meelitavad kesklinna needki, kes muidu sinna naljalt ei satu. Hubased Raekoja platsi kohvikud tõstavad toonust ja loovad meeleolu.


Poleks arvanudki, et südalinnas võib nii tore olla. Võõrkeelne jutuvada annab tunnistust sellest, et mujalgi on Tartu avastatud.

Samas jääb midagi hinge kripeldama. Ainult kohvikutega äärelinnast rahvast kesklinna ei meelita.

Südalinna kaubandus on madalseisus ja ostlemine on kandunud üha enam äärelinna marketitesse. Peaks olema veel midagi, mis Küüni, Küütri ja Rüütli tänava kolmnurka tõmbab. Just see on praegu puudu.

Poode, mis turistidele meelehead pakuksid, on vähe. Ka mujal Euroopas kostab just südalinnas kõige enam võõrkeelset juttu ja kaugelt tulija leiab sealt endale alati midagi meeldivat: suveniirid, muuseumid, huvitegevus.

Kiita tuleb neid, kes viitsivad vaeva näha ja midagi korraldavad.

Olen aastaid imetlenud linnaametnik Malle Blumenau energiat ja tahet tuua rahvamasse südalinna laatadele. Kahjuks on paarist-kolmest laadast aastas Tartule siiski vähe. Tegelikult peaks mingisuguses vormis kauplemine käima kogu suveaja.

Raehärra silma alla

Käin igal suvel avaturul maasikaid ja vaarikaid ostmas ning olen mõelnud, miks ei saa seda teha näiteks raeplatsil. Leheveergudel on tehtud ettepanekuid: suvekuudel võiks raeplatsi selles servas, kus ei asu kohvikud, töötada väike turg nagu vanades hansalinnades. Keskajal kaubeldi ikka raehärrade silma all. Omaaegses hansalinnas võiks see tava uuesti ellu ärgata.

Tallinnas Rotermanni kvartalis on nägusad kergesti teisaldatavad müügiletid ja ratastel vankrid, mida annab ühest kohast teise nihutada. Kauplemine ei pea käima kogu aeg ühe koha peal.

Kui äri ühes kohas ei lähe, võib edasi liikuda ja leida uus koht. Terve vanalinn alates kaubahallist ja lõpetades Jaani kirikuga võiks olla suur kauplemise tsoon.
Miks ei lubata näiteks marjamüüjaid ilusatel suvepäevadel sellesse piirkonda? Mida õigupoolest kardetakse? Kas seda, et nendest jäävad maha koristamata pinnad?

Saksa linnades, kus roheline turg töötab linna südames kolm-neli tundi, on paik pärast kauplemise lõppu puhas nagu prillikivi.

Meilgi on muutusi vaja ja selleks tuleb julgelt avada uksed. Turulkäijad tooksid kasu ka kohvikutele, kui nad seal kohvi rüübates ostlemisest hinge tõmbavad.

Viinis raekoja platsi ümbruse vabaõhukohvikutes võib õhtuti nautida muusikat. Seda ei tee söögikoha palgatud moosekandid ega professionaalid, need on musitseerimisest lugu pidavad asjaarmastajad.

Kindlatel kellaaegadel ja päevadel astuvad üles puhkpilliorkestrid, lauljad ja tantsijad. Elu pulbitseb ning rahvas naudib seda täiel rinnal. Meil võid Raekoja platsi kohvikus, kõrv kikkis, kuulata seda, mille üle naaberlaudkond arutleb.

Kui palju on Tartus kollektiive, kes tahaksid esineda, ennast tutvustada: oleme olemas!

Andkem neile see võimalus.

Talv otsa harjutatakse, käiakse koos, aga taidleja ootab ka tunnustust. Praegu liigub südalinnas palju võõrast rahvast – neile peakski suunama Tartus tegutsevate kollektiivide vabaõhuesinemised.

Oma rahvas lavale

Kõike saab korraldada, kui väga tahetakse, aga meie kultuurigurudel pole selleks tahtmist ega huvi.

Esinemised saab ju varakult kokku leppida ja ajad paika panna. Vastavad ettepanekud võiks teha kooridele, orkestritele ja rühmadele, aga ärgem unustagem ka üksikesinejaid, juba veebruaris-märtsis. Inimesed teavad siis oma aega ja käike planeerida.

Pole vaja ametnike ja kuraatorite armeed, kes joonistaksid graafikuid ja lepiksid midagi kokku.

Piisab ühest inimesest, kes nädal enne esinemist kollektiivile meelde tuletab: nüüd on teie kord. See inimene on isegi olemas – ta töötab linnavalitsuses!

Keskpäevalõõsas vaevalt keegi soovib pooluimasena suud liigutada või pilli mängida, paremini sobib pärastlõunane aeg.

Kui esinemiskava paigas, siis teab võimalik publikki, millal saab kuulata laulu, millal vaadata tantsu – see meelitaks südalinna inimesi.

Me kulutame üüratuid summasid Eesti tutvustamisele välismaal. Lennutame eksootilistesse paikadesse artiste, aga meie riiki ikka ei tunta.

Kui avaksime oma raeplatsil kolmeks suvekuuks vabaõhulava, andes soovijatele võimaluse oma oskusi demonstreerida ja end tutvustada, siis jõuab sõnum paremini kohale kui mööda messe käies, sest kunagi ei või teada, kes juhtub parajasti vaatajate hulgas olema. Pole ju otsaette kirjutatud, et mina olen selle telekanali toimetaja või produtsent.

Mine tea, milline kollektiiv või isegi üksikesineja võib mõne aasta pärast kusagil maailmas furoori tekitada. Praegu küsitakse mõneski riigis: Estonia, mis see veel on?! Paari aasta pärast võiks olla vastupidi – lets go to Estonia (Tartu). Selleks aastaks on rong läinud, ent tulevikku silmas pidades võiks julgesti proovida.

Järgmine suvi toob Tartusse üleeuroopalise folkloorifestivali Europeade. Seda on vaja turundada ja tutvustada. Ennekõike on vaataja eestlane, olgu ta saarlane või virulane. Enam on publiku hulgas kodulinlasi, kelle õuel pidu peetakse.

Usun Tartusse

Hansapäevadest, mis panevad südalinnas elu keema, jääb suvel väheks, sest kolm päeva on siiski piisake meres. Tuleb ka aru anda, et hansapäevad on kindla temaatikaga ja neid lörtsida ei saa. Tuleks mõelda teisigi väljundeid.

Paljudele on oodatud sündmus puhkpilliorkestri Tartu promenaadikontserdid, kuid puhkpillimuusikat võiks linnas kuulda mujalgi kui ainult Emajõe kaldapealsel.

Arenguruumi on.

Ehk ärkab aasta pärast lõpuks elule paljuräägitud dominant Emajõgi ja saab unistuste laevaga mööda vett liuelda. Augustikuisest Emajõe festivalist jääb jõe väärtustamiseks samuti väheks.

Mina ei ole kaotanud lootust ja usun ikka, et kunagi sõidab Emajõel kaua oodatud ja lubatud uus lõbusõidulaev. Liialt palju on selle nimel energiat kulutatud ja projekte kirjutatud, nii et ükskord peab hakkama jää liikuma.

Tulevaks suveks võiks midagi mõelda ka kaldapealse elavdamiseks. Vargsi loodan, et Kroonuaia silla juures on selleks ajaks korras kaldakindlustus ja maas plaadid. Koht on ju ideaalne amüseerimiseks ja õhtuse päikeseloojangu nautimiseks.

Meil on hea linn ning peame tema käekäigu pärast muretsema. Kui suudame särtsu ja mürtsu tuua kesklinna, siis pole raske seda mõne aja pärast viia ka kaugemale. Usun Tartu võimetesse.
 

Tagasi üles