Üheksas elu

Linnavalitsus lubas installatsiooni raeplatsile paigutada vaid tingimusel, et KIIK on lukus.

FOTO: Margus Ansu

Avaliku ruumi kunst peegeldab kultuuri ja mõjub kvaliteediindikaatorina. Kord on vihatud, siis armastatud, kord on fookuses ja siis märkamatult taustal.

Tartu raeplatsi avaliku ruumi õppevahend KIIK (installatsiooni autorid Kaisa Eiche ja Urmo Mets) on toonud ellu üsna äärmuslike reaktsioonide segu, mis peegeldab nüüdisaegse ruumikunsti parimaid ja halvimaid külgi.

Kiik on arhetüüpne sotsiaalse lävimise abivahend – kiigel saadi kokku, tutvuti, aeti asju ja veedeti aega. Kiik tähistas maastikul ühtlasi tähtsat võtmepaika.

Vaikiv kunst

Installatsioon KIIK esindab neid samu kvaliteete ja rohkemgi veel – KIIK on eksperiment, karakterite, tõekspidamiste ja maailmapiltide koguja. Väike, eksimatult tajutava keskpunktiga koht. Ilus asi. Töö eripärana tasub välja tuua, et oluline osa tema hüüdlausest tuli ilmsiks alles asjaajamise käigus. See on eeskujulik kulg, mis näitab ühe elutu asja reaktiivsust linnas toimuvatele protsessidele.

Kõigile kunst ei meeldi, kunst on imelik, arusaamatu ja võib tekitada ebamugavustunnet. Sobivuses ja sobimatuses pole kokkulepet. Vanasti tehti viisakaid büste ja pretensioonituid puuslikke, tehakse siiani.

Tartu kesklinna on mõni aeg tagasi paigutatud kümmekond vaikivat tüüpi. Eks nad ole samamoodi vaikides ka vastu võetud, avatud tarbija soovib aga midagi palju enamat.

Avaliku ruumi kunst ei peaks võrduma ainult (ratsa)­monumendiga, isegi ajaloolise konteksti kunst ei saa enam olla obelisklik, triumfikaarelik. Stiil ja meelsus võiks peegeldada tänapäeva, muidu jääb objekt aktiivsest linnaringlusest välja.

Tahaks, et asi lülitaks midagi käima. Oleks kas väga esteetiline, vormilt subliimne ja liigutav, materjali või tehnoloogia poolest nutikas, kasulik-funktsionaalne, terava keelega, võib-olla kõik asjad korraga.

KIIK on konsensuseksperiment. Kui korraga kiigub mitu inimest, põrkavad (saavad!) nad mingil hetkel üksteisega keskel kokku. Põrkumine pole aga paratamatu, vaid mõistliku arvestuse ja täpse kokkuleppe korral täiesti välditav. Aga kui ei arvestata mõistlikult ja kui kokku ei lepita päris täpselt?

Sest laiast maailmast meieni jõudnud idiootsuseviirus levitab arusaama, et asjad on süüdi, et meister on süüdi, et ametnik on süüdi. Et keegi teine vastutab, keegi teine peale meie.

KIIK keerati lukku  

Ometi tunnistab mis tahes vanuses eestlane, et lapsena mängiti ehitusel, roniti puu otsa, hüpati karjääris vette ning jäädi seejuures enamasti ühte tükki. Ja kui ei jäädud, oli oma süü. Igaühele on selge, et silmad tuleb lahti hoida ja ohtu õigesti hinnata, vastasel korral oledki ise loll, sest see on viimane elu. Kiigele lähenevat kodanikku hallatakse nagu looma ja seda on piinlik pealt vaadata.

Resoluutsed otsused on kõigele vaatamata nii selle kui ka teiste selliste juhtumite puhul paraku põhjendatud ja paratamatud. Kolmandad isikud ei ole huvitatud väärkasutamise tagajärgede eest vastutamisest.

Mingi piirini oleme nagunii ettekirjutustega igapäevaselt harjunud ning olgugi et asjad on seadusega kohustuslikuks määratud, mõistame vaikimisi nende olulisust enda terveksjäämisel ja kuuletume (turvavöö, foor, päästevest, kiiver, piirded, suitsuandur).

E-kodanik on oma tegudes veel üsna vaba, aga reaalses ruumis tema otsustusvõimet ei usaldata enam ammu – see on enda maha mängitud.

Avaliku ruumi kunst näitab ühiskonna taset. Veatult vormistatud asi-statement Tartu raeplatsil näitab, et tase on laita.

Ei usu, et tervest mõistusest juhitud utoopiasse enam kunagi tagasi saab, see eeldaks vist veel filigraansemat reguleerimist (annad täisikka jõudes allkirja, et vastutad siitpeale ise kõige eest, millega kokku puutud / kõikide asjade ja nähtuste loojad või tootjad lasevad kauba juba enne valmimist vabaks, katkestades sedasi oma seose asjade ja mistahes võimaliku väärkasutuse vahel).

Teine võimalus on tsivilisatsiooniga otsast peale alustada.

Kiikuja kiigub. Kiikuja näeb und, unes usutakse, et ta on mõtlemisvõimeline – ta astub mööda märga betoonist kaldpinda lavkani, ostab sealt kuuma kohvi, hüppab sellega üle kraavi ja kõrvetab ennast natukene nõgestes. Kiikuja ehmub sellest ärkvele.

Tagasi üles