Raik-Hiio Mikelsaar: aastatetagused mõtted tänapäeva

jaga E-post prindi artikkel saada vihje Loe ja lisa kommentaare

Raik-Hiio Mikelsaa

FOTO: Ove Maidla

Jüri Saar andis Tartu Postimehes (21.06) ülevaate vestlusringist, kus arutati, kuidas see Riia-Turu ristmik kesklinna lahutaja asemel kesklinna ühendajaks muuta. Mul oli väga hea meel seda lugeda, sest olin 15 aastat tagasi ajalehes Postimees (19.05.1995) just samas suunas mõtteid mõlgutanud ja visioone maalinud.


Kuna linnapea Urmas Kruuse mainis vestlusringis neid ammuseid ideid vaid ebamääraselt, siis on kohane mõnda tookordsest leheloost meelde tuletada ja tsiteerida.

Näiteks: «Viibides hiljuti Singapuris teaduskonverentsil, oli mul võimalus uudistada selle kiiresti areneva Aasia imelinna arhitektuuri. Ei olnud näha ühtegi tänava alt kulgevat tunnelit, küll aga ületasid magistraalteid värvikad jalakäijate viaduktid. See viis mõttele, et ühe niisuguse võiks täiustatud kujul ehitada Tartu kesklinna kuuma punkti, Aleksandri ja Riia tänava ristmikule, jalakäijate ülekäiguraja asemele.»

Sain sellele mõttele kinnitust Leo Kaagjärve tulevikuvaatest, milline võiks olla Tartu linnakeskus: «Kaubamaja praeguse pika ja madala juurdeehitise katusel tegutseb suvekohvik, sealt läheb kinnine klaasseintega jalakäijate galerii üle Riia tänava vastashoonesse, kus eskalaatorid laskuvad tänava tasemele bussipeatuste juures».

Minu toonase kujutluse järgi paikneks jalakäijate õhusild üle Riia tänava täpselt Aleksandri tänava kohal. Et siinne ristmik on lähtepositsiooniks Raekoja platsi poole, Riia mäele ja Ülejõe linnaossa suundumisel, oleks mõttekas seda viadukti kavandada üsna suurejooneliselt, näiteks sümboolse linnaväravana koos lippude, vappide jms atribuutikaga.

Arendades veelgi kõrgemat mõttelendu: kas ei võiks siia kujundada koguni triumfikaare sarnase monumendi Eesti riigi taasiseseisvumise tähistamiseks? Kui sild ehitada Aleksandri tänava laiusena, siis saab teha nii, et see ei mõju efektse kaarena üksnes Riia maantee, vaid ka Aleksandri tänava suunas liikujaile.

Viadukt toetuks sel juhul nagu Eiffeli torn neljale «sambale», millest igaühe juurest viib kaldtrepp või eskalaator kõnniteelt üles horisontaalplatvormile (galeriisse). Kohvikud, suveniirimüük, mikromuuseumid ja kunstiloomingu pakkumine võiksid samuti olla vahetult sillagaleriis. Ehk õnnestub siis ka Tartusse tuua sellist külalislahket atmosfääri, mis valitseb Prahas kuulsal Karli sillal.

Mitmed õnnestunud planeeringuga linnad – Pariis, Washington, Barcelona, New Delhi, Peterburi jt – mõjuvad imposantselt eeskätt oma avarate prospektidega, mille teel on pilkuköitvaid monumente ja veekogusid ning lõpus uhkeid arhitektuuriansambleid.

Õhusillad juba ongi andnud Tartule omapära: ei meenu ühtegi teist linna, kus oleks nii romantilisi ja kauneid mäenõlvaviadukte nagu Inglisild ja Kuradisild.

Kui õnnestuks edukalt lahendada ka jõesildade arhitektuuri- ja ehitusprobleemid, siis võib-olla hakatakse tulevikus rääkima Tartust kui sildade linnast.

Tookordses ja siin kirjeldatud artiklis väljendatud mõtteid on mu sõbrad ja ka mõned arhitektid aeg-ajalt meelde tuletanud. Nüüd, kui kaasa löövad ka ärimehed, võiks üritus saada reaalsuseks.
Võiksime korraldada ka linlaste korjanduse, oleksin üheks esimeseks annetajaks. Loogem ka mõttekaaslaste klubi, kes selle idee kiiresti sisukasse ja atraktiivsesse vormi viiks!

Samal teemal: Jüri Saar, «Ärimehed ühendaksid Riia-Turu risti jalakäijate galeriiga», TPM 21.06; Enriko Talvistu, «Ettekujutus kesklinnast – seda pole olemas!», TPM 12.07

    Tagasi üles