Relvamuuseumis tuleb pauk ka eksponaadist

Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Taktikalise laskmise keskuse instruktor Siim Taska rääkis, et soomusauto Toonela pardal teeninud kuulipilduja Vickers muuseumile ei kuulu, selle andis näitamiseks leidja.
Taktikalise laskmise keskuse instruktor Siim Taska rääkis, et soomusauto Toonela pardal teeninud kuulipilduja Vickers muuseumile ei kuulu, selle andis näitamiseks leidja. Foto: Kalev Saar

Kauburi kaubamaja tagauksest pääseb keldrisse, kus lisaks lasketiirule on nüüd ka relvamuuseum, mille seintel näha viimase paarisaja aasta legendaarsed ja enim kasutatud tulirelvad.

Taktikalise laskmise keskuse instruktor ja kõrvalruumis muuseumis vajaduse korral giidina töötav Siim Taska ütles, et esimestel nädalatel on huvi olnud ootamatult suur, iga päev on käinud kümmekond külastajat.

Peamised huvilised on olnud isad poegadega, aga üllatavalt ka näiteks vanaemad, kes käivad lapselastega minevikust rääkimas.

Taska sõnul on möödunud aegu, lahinguid ja haavatasaamisi tulnud muuseumisse meenutama ka kunagised sõdijad ise, nüüdsed vanad mehed, kes nii mõndagi seinal olevatest relvadest ise kasutanud või nende läbi viga saanud.

Põhjalik info

Kuna relvade arengut on tagant lükanud peamiselt ikka sõjad, siis on ka muuseumieksponaadid seintele seatud ajalises järjekorras, sõdade järgi. Peamiselt näebki lahingutes kasutuses olnud tulirelvi, kuid on ka esimesed enesekaitseks loodud aparaadid.

Relvi on ligi 50, plaanis on neid veel kümmekond juurde hankida.

Vanimad relvad on praegu 19. sajandi algusest. Taktikalise laskmise keskuse juhatuse liige ja muuseumi idee autor Martin Bahovski lubas, et lisatakse veel vanemaid eksemplare ning tihendatakse ülejäänud ekspositsiooni.

Bahovski ise elab Tallinnas, kuid kuna Tartus oli lasketiiru kõrval just sobiv vaba pind, siis tuli muuseum siia. Ideest avamiseni läks umbes aasta.

«Muuseumi ei tee ainult needsamad mustad junnid, mis seal seina peal on, vaid ka tekstid, mis sinna juurde käivad,» rääkis Bahovski, et just see on teiste sarnaste muuseumide nõrkuseks. «Ja kui ma neid tekste hakkasin koostama, siis ma sain aru, et tegelikult ma ei tea ikka mitte midagi.»

Bahovski üritas infotahvlite koostamisel jälgida just relvanduse evolutsiooni: milline relv oli teise esiisaks ja millised teaduslikud saavutused keemia vallas või metallurgias on ühe või teise relva sünni eelduseks.

Lisaks on seal huvitavaid fakte relvade ajaloost ja saab ise näha, millist relva kasutas Hitler enese tapmiseks, milline meeldis gangster Al Capone’ile ja millisega on pildile jäänud Vladimir Putin.

Bahovski rääkis, et loomulikult ei ole ükski näidis seesama, millega on ajalugu tehtud. Erandiks on vaid kuulipilduja Vickers, mis on osa meie oma minevikust.

See oli Vabadussõja ajal soomusauto Toonela pardakuulipilduja, mille leidmise ümber viis-kuus aastat tagasi tõusis rohkelt kõmu.

Tihtipeale on muuseumieksponaadid klaasi või lindi taga ja katsuda tohivad neid vaid valgete kinnastega teadurid.

Relvamuuseumis on aga hoopis vastupidi: trossiga kinnitatud relva tohib katsuda ja selle raskuse teadasaamiseks käes kaaluda ning lisatasu eest saab neist lasketiirus isegi tulistada.

Suurem osa välja pandud relvadest on kasutuskõlblikud, vaid mõned on maketid. Seda, millist relva saab proovida, tähistavad rohelised kleepsud infotahvlitel.

Pidevalt avatud

Varsti lisatakse relvadele ka ingliskeelsed tekstid ja giidi juttu saab kuulata salvestiselt.

Muuseum on lahti kõigil päevadel peale pühapäeva ning jääb avatuks aasta ringi.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles