E, 3.10.2022
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Kirjad jäävad vastuseta

Raimu Hanson
, reporter
Kirjad jäävad vastuseta
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
Elena Ponia­towska, «Kallis Diego, Sind embab Quiela», kirjastanud Toledo, Tartu 2014, 
88 lk.
Elena Ponia­towska, «Kallis Diego, Sind embab Quiela», kirjastanud Toledo, Tartu 2014, 88 lk. Foto: TPM

Väikesele kirjastusele on suur asi, kui tema enda tööna ilmub uus raamat, olgugi selles teksti suhteliselt vähe. Sedamoodi on kirjastuse Toledo üllitisega «Kallis Diego, Sind embab Quiela».

Möödunud aastal Tartu loomemajanduskeskusega liitunud Toledo tõi oma esimese teose hispaaniakeelse maailma sõprade rõõmuks vaka alt välja jõulude eel.

Esikteoseks sai kokaraamat «Hispaania söögid Eesti köögis». Autorid on Eestis elavad hispaanlastest hobikokad Ene­ko Bolumburu, Rafael M. Calvo Díaz, Neftalí Peral ja Miguel Villoslada. Mõnegi köögis askeldaja hinnangul on seal üllatavaid retsepte, mille järgimine on andnud maitsvaid elamusi.

Prima Vista eel

Toledo kirjastuse enda seatud eesmärgile olla hispaaniakeelse kultuuriruumi parimaks vahendajaks Eesti lugejale on vahest veelgi lähemal kirjandusfestivali Prima Vista eel lugejate ette antud kiriromaan «Kallis Diego, Sind embab Quiela».

Selle autor, Mehhiko kirjanik ja ajakirjanik Elena Ponia­towska tunnustati mullu sügisel hispaaniakeelse kirjanduse mainekaima auhinna, Cervan­tese preemia vääriliseks. Tema kiriromaani tõlke on teinud Mari Laan.

Raamat koosneb 12 kirjast. Need on kirjutanud Peterburis ja Pariisis õppinud vene päritolu kunstnik Angelina Belova alias Quiela. Kirjad on ta Pariisist läkitanud oktoobrist 1921 juulini 1922 Mehhikosse oma maalikunstnikust abikaasale Diego Riverale, kes aga ei vaevu vastama.

Sellest hoolimata kirjutab Quiela oma armastusest tema vastu, meenutab ühiseid rõõmsaid, aga ka kurbi päevi Esimese maailmasõja kitsikuses, kui suri nende ühine poeg.

«Me jagasime kõike, Diego, kui oli juustu, päts leiba, pudel veini, kutsusime sõbrad, et neid hõrku roogi nautida. Mäletad seda vorsti, mis ma mustalt turult hankisin ja mille Modigliani peaaegu tervenisti nahka pani?» meenutab Quiela.

Tema kirjades on nimetatud veel mitmeid Pariisi kunstielu tollal oma tegevusega rikastanud kunstnikke. Kahjuks ei ole juttu samal ajal seal kunsti teeninud ja nälginud eestlastest.

Vastuseta kirjad

«Sa oled olnud minu kallim, mu laps, mu inspireerija, mu Jumal, Sina oled mu kodumaa; ma tunnen end mehhiklasena, minu keel on hispaania keel, kuigi ma teen kõneldes sellele liiga. Kui Sa ei tule tagasi, kui Sa ei kutsu mind, ei kaota ma mitte ainult Sind, vaid iseenese – kõik mis ma võisin olla,» kirjutab Quiela meeleheitlikud read.

Kuid needki jäävad vastuseta. Aga kui veidi mõelda ... Kunst ei kirjuta samuti vastu, kui talle mõned read või rohkemgi läkitada. Jumal ju ei vasta samuti eales oma käega kirja pandud ridadega.

Ainus asi, millele siinkohal võib enam-vähem kindel olla, on Toledo kirjastuse lubadus rõõmustada juba varsti eestikeelseid lugejaid uue hispaaniakeelse tõlketeosega.


Raamat

Elena Ponia­towska,

«Kallis Diego, Sind embab Quiela»,

kirjastanud Toledo,

Tartu 2014,

88 lk.

Märksõnad
Tagasi üles