Võsakirves raksatab paar korda ja veel üks noor kask on pidanud andma elu saunasõprade meeleheaks. Nooljad lehed näivad pisut pehmepoolsed, ladva pool lausa kesised, aga proovivihad saavad siiski tehtud.
Hea kaseviha mõõt on hea enesetunne
22. juuni 2010, 13:22
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
«Õige aeg öeldakse olevat pärast jaanipäeva,» kordab ettevõtja Mati Koonukõrb tuhandeile tuttavaks saanud lauset. «Aga loomulikult tuleb pead kasutada ja puule otsa vaadata. Leht peab olema terve ja ei tohi enam olla väga pehme.»
Tavaliselt Koonukõrb tervet kaske maha ei võta – painutab noore puu alla ja võtab ainult küljeoksi. Siit-sealt võib lugeda väiteid, et sookasest korralikku vihta ei saa. Tulevat võtta arukask, mille tunneb ära karedate okste järgi. Sookase oksad on siledad, nagu vahaga kaetud.
Teeb viha, kui vihta pole
«Mina olen teinud küll sookasest, mul maakodu lähedal arukaske peaaegu polegi,» ütleb Koonukõrb.
Ka minu talvisesse vihalattu võib arukask trehvata vaid juhuslikult. Olen täheldanud, et toorest peast teeb sookaseviht naha ligedaks. Talvine viht, kui see kuumas vees pehmeks ehmatatud, ihu tatiseks ei aja. Sookase eeliseks öeldakse, et sellel on tugevam lõhn kui arukasel.
Mati ja mina oleme ilmselt keskmised saunasõbrad, kes ei kujuta ette, et nädalas vähemalt korra sauna ei saa, aga ei ütle ära ka paarist korrast. Täielikus üksmeeles nendime, et saun ilma vihata on nagu... noh, vähemalt sama niru kui hommik ilma kohvita. Eriti juhul, kui minna sauna pärast tundidepikkust rassimist. Lihased-liigesed ei lähe vihata pehmeks.
Koonukõrb tõmbab taskust liigendnoa ja asub sellega osavalt laasima. Uurin, kui pikk on tema arvates paras vihaoks.
«Sõltub ju inimesest, tema käe pikkusest ja tugevusest,» seletab Koonukõrb. «Mina püüan teha nii, et ma ei peaks selga viheldes väga palju kätt väänama. Kui ma üle selja või kaenla alt löön, peab viha ots ulatuma erilise pingutuseta üle selja.»
Hiljem tema tehtud esimest vihta katsudes nendin, et mulle sümpatiseerivad sutsuke lühemad vihad.
Mida pikem oks, seda tõenäolisemalt muutub viht viheldes lötsakaks ja laialivalguvaks. Viht võiks püsida tihke ja toekas.
Seda pole veel olnud, et ma viha lühiduse tõttu mõnd kehaosa läbi nüpeldatud ei saa.
Selle jutu peale näitab Mati mulle tuttava õpetatud nippi, kuidas õrnapoolseist kaseokstest, kui jäigemaid pole parajasti kusagilt võtta, rahuldav viht saada. Ta tõmbab vihasaba sidumiskohalt kaheks, murrab oksad tagasi ja seob pealt uuesti. Tekib käepide, mis paistab kimpu tõesti tugevdavat.
Sidumismaterjalina tarvitab Mati enda sõnul harilikult linast, kanepist või mõnest muust looduslikust materjalist keerutatud nööri. Aga ta ei kirtsuta nina ka minu naftast tehtud heinapallinööri peale. Ütlen enda vabanduseks, et viha käepideme osa ma ju kuuma vette ei uputa.
Mati näitab mõne vilka noaliigutusega, kuidas ta tavatseb vihaoksad pärast sidumist ühepikkuseks lõigata. Enda meelest olen kavalam. Terava kirve ja paku abil saab vihasaba ilus ja tasane ühe-kahe hoobiga.
Leotamise erinevus
Värske viha leotamise kohta ütlevad minu ja Mati kogemused üht ja sama: seda võib mõnusa lõhna tekitamiseks tulisesse vette kasta, aga ainult hetkeks. Talvine viht kannatab kuuma vett minuti või paar, enne kui hakkab muutuma märja kaltsu sarnaseks.
85-kraadises saunas ihule esimesi sopsakaid andes leiame, et 17. juuni vihad kõlbavad tarvitada küll.
Ja pärast kolme vihtluskuuri selgub, et need on ka üllatavalt hästi vastu pidanud. Kõlbaks laisal inimesel veel teinekordki tarvitada.
Vihavarumisega tasub veidi viivitada
Vanarahva tarkus soovitab teha viha vanal kuul ja pehme tuulega, sest noorel kuul tehtud viha sisse pidi minema tervise asemel seitse haigust.
Luua Metsanduskooli õpetaja Vello Keppart arvab, et vihta kõlbab teha mis tahes kuufaasis seni, kuni kaselehed pole hakanud kolletama. Ehk kas või augustis. Talvevihtade varumist on õige alustada, kui lehed on kasvanud normaalsuurusse.
«Hädapärast saab juba praegugi teha, kuigi veidi tasuks ehk oodata,» lisab Keppart. «Augustini ei maksa muidugi viivitada. Mida rohkem sügise poole, seda puisemaks viht läheb.»
Keppart soovitab otsida suurelehelisi kaski kraavipervedelt või heinamaa äärest, kus puud on alles madalad ja oksi kerge kätte saada, ning tarvitada ainult alumisi oksi. Nii saab jätta kase kasvama, pealegi ladvaoksad viha sisse ei kõlbagi, sest tipnevad pehmete sama aasta kasvudega.
Viha alustamiseks tasub Kepparti sõnul valida võimalikult lehvikukujuline tugev oks, mille peale tuleb oksi laduda nii, et ülemised otsad oleksid ühetasa ja kataksid üksteist.
Viha sidumiseks on mõistlik tarvitada karedat nööri, et see poole sidumise pealt lõdvaks ei jookseks. Internetifoorumeis kordub nutikas mõte kasutada viha kokkutõmbamiseks kidalist kaablipaela, mida talvel, kui viht on kokku kuivanud ja kipub logisema, juurde saab pingutada.
Tooreid vihtu ei tohi vedelema ja hallitama jätta. Vihtade kuivatamiseks sobivad näiteks otsese päikesevalguseta lakapealsed, kust õhk hästi läbi käib. Kui vihad paarikaupa kokku siduda, on neid mugav üle penni rippu heita. Samas tuleb jälgida, et vihapaarid poleks tihedalt üksteise seljas. Ka nii võib hallitus kimbutama hakata. (TPM)