Elu nagu hallil hiirel lõvikoopas

FOTO: Corbis/Scanpix

Naised uskusid, et ühe nende trennikaaslasega peab olema midagi lahti. Tüdruk kaotas nädalaga kilosid. Ise väitis, et kõik on korras, et vaid tema poeg on kodus ülienergiline ja see teebki saledaks.

See vastus oli üks kild suurest pildist. Suurt pilti ei reeda Külli naljalt kellelegi. Ka siin loos ei saa ta riskida oma täisnime avaldamisega.

Tarkus aga, mida 29-aastane Külli teistega jagada tahab, on järgmine: kui keegi elab elu, kus tal tuleb partneri tõttu loobuda iseendast, oma soovidest, tunnetest ja tõekspidamistest, siis see ei ole normaalne elu ja selle vastu tuleb midagi ette võtta.

Mu elu kuulus talle

Küllile meeldis Gunnar alguses väga. Ta oli väga galantne ja tähelepanelik. Ta ei suitsetanud ega joonud, ta käis hoolega trennis ja hoolitses oma keha eest.

Külli kirjeldab, et temale mulje avaldamiseks hoidis mees hoolega meeles kõike, mida Külli ütles, millist maailmavaadet jagas, milliseid filme vaatas või mis raamatuid luges. Mõne aja pärast esitas Gunnar neid samu mõtteid ja tundeid kui enda omi.

«Ta pani mind uskuma, et me oleme sarnased ja kuulume kokku,» sõnab Külli.

Kord, kui Külli ja Gunnar välja läksid, küsis mees, kas naine lubab talle, et tema elu kuulub temale. Külli pidas seda omamoodi abieluettepanekuks ja vastas naerdes: «Jah, muidugi, mu elu kuulub sulle!»

Tasapisi hakkas kõik muutuma. Külli ei tohtinud kuhugi üksinda minna, ta pidi tegema kõike seda, mida Gunnar tahtis, ja täpselt nii, nagu mees ütles.

Kui söök ei olnud kellaaja peale valmis, pööras Gunnar uksel kannapealt ringi ja võis lahkuda mitmeks päevaks. «Vahel ei rääkinud ta minuga nädalate kaupa ning ma pidin ise mõistatama, miks ta tuju paha on,» meenutab Külli.

Kui nende poeg haigestus ja Külli oli end selle pärast muretsemisega ära kurnanud ning päeval vaba hetke ära kasutades korraks tukastas, sai ta riielda. «Kõik naised jõuavad, kuidas sina ei jõua!?» noomis Gunnar ja oli maruvihane.

Kui Külli palus, et mees mõnikord lapsega koju jääks, et tema saaks välja minna, helistas Gunnar talle poole tunni pärast ja kaebles, et tema jöriseva lapsega tegelema ei pea ning tulgu Külli otsekohe koju tagasi.

Kord, kui paar end sõprade poole külla seadis, vaatas mees naisele otsa ja imestas: «Sa oled end meikinud! Sa ju tead, et mulle see ei meeldi. Ma ei tule sinuga mitte kuhugi!»

Nii juhtus ka järgmisel korral. «Sa oled end jälle värvinud. Kas pesed näo puhtaks või me jääme koju,» raevutses mees.

Gunnar tõi ilma Külliga kokku leppimata majja kassipoja, sest kujutas ette, et korralikus peres peavad olema mees, naine, laps ja lemmikloom. Mees rääkis kõigile, et just naine seda kassi tahab.

Nüüd pidi Külli jõudma lapse kõrvalt tegelda ka kassipojaga, teda tassist piima jooma ja pissil käima õpetama, temaga mängima ja liiva vahetama. Gunnar neid ülesandeid endale ei võtnud.

«Kui sa valid minu, siis pead muutuma! Või kasvatad üksi last ja värvid oma huuli edasi – kas sa seda tahad?!» oli üks mehe korralekutsuvaid stampväljendeid.

«Lõpuks keeras ta mu mõistuse täiesti segi,» ütleb Külli. «Ma olin kui solgiämber, ta valas minusse kõik oma ebaõnnestumised ja tujud ning isegi selle, kui müüja ei olnud poes temaga piisavalt viisakas. Ta ihkas, et kõik vaataksid tema kui jumala poole.»

Mõistus sai selgeks

Õnneks jätkus Küllil jõudu minna psühhiaatri juurde, sest ta kartis, et võib jääda lapse eest hoolitsemisega hätta. Arst kirjutas talle rohu, mis lõi mõistuse selgeks. Külli hakkas uuesti aru saama, kes ta on ja mida ta tahab.

«Gunnar ei ole mind kunagi löönud, aga vahel ma mõtlen, et kui ta oleks löönud, oleks olnud palju lihtsam,» sõnab ta vaikselt. «Löögist jääb jälg ja ma oleksin võinud pöörduda politseisse, aga see, mida tema minuga tegi… selle vastu ei olnud abi esialgu kuskilt leida.»

Tagasi üles
Back