Priit Pullerits: jalgpall on ainult nõrkadele

Värvikas ajakirjanik, Priit Pullerits läbi aegade

FOTO: Margus Ansu

Kui teie peanupp jalgpalli vahtimisest veel päris soe pole, teeme koos väikse kainestava ajugümnastika.

ETV kannab MM-turniirilt üle 56 mängu. Igale ülekandele kulub keskmiselt kaks tundi (seda muidugi juhul, kui ei tule lisaaega ja penalteid). See teeb kokku 112 tundi. Kui too aeg jagada kaheksatunnisteks tööpäevadeks, saab neid 14. See teeb omakorda üks päev vähem kui kolm töönädalat.

Vaevalt vaatab enamik fanaatikuid kõiki mänge, aga isegi kui nad vaatavad vaid pooli, on selleks kulutatud aeg, mööngem, ikkagi üüratu. Kes on jalgpallikirest juba nii sõge, et ei suuda aru saada, mida öelda soovin, siis nimelt seda: telerist MM-turniiri vaatamine on totaalne ajaraisk.

Kahjuks on suurem osa inimesi nõrgad. Nad lasevad end vähimagi vastupanuta kaasa kiskuda 22 mehe pooleteise tunni pikkusest siia-sinna silkamisest, kus alatasa isegi võitja ei selgu. Arusaadav, miks enamik ameeriklastest ei suuda aru saada mängust, mis lõpeb sama «targalt», nagu algas – 1:1 või suisa 0:0.

Valdav osa sellest, mis LAVis toimub, on teile täiesti tarbetu. 99-järguline asi teie elus. Mis vahet seal on, kuidas lõpeb kohtumine Mehhiko–Uruguay? Nigeeria–Kreeka?

Alžeeria–Sloveenia? Ghana–Austraalia? Jaapan–Kamerun? Honduras–Tšiili? Jne, jne.
Korra mõtlesin, et vaataks, kas ameeriklased jaksavad inglastele vastu saada. Oli ju USA diplomaat LAVis kiidelnud, et «meie mehed valmistuvad purustama teie väikesi poisse» ja «tahavad inglaste kitli korralikult kuumaks kütta». Näete, millist poisikeselikku ärplemist ülespuhutud MM põhjustab! Ega ma vist maininud, et too kehkvel diplomaat oli naine?

Ma ei vaadanud toda mängu. Sest andsin endale aru, et see on ju absoluutselt võõras mure, kumb võõrriik võidab. Seda kummalisem oli Saksamaa–Austraalia mängu aegu kuulata Eesti kommentaatorite über-alles-ülistust Deutschland’ile. Selle kohta tahaks öelda: täna hoiad pöialt Saksamaale, homme reedad kodumaa. (Olgu, see oli nali. Aga ainus nali selles kirjutises, muide.)

Jalgpallisõbrad, kellest karjuv enamus, tuleb kahetsusega tunnistada, on mu täiskasvanud täiearulised sookaaslased, lähevad jalgpalli vaadates lausa lapseks kätte.

Kui nad vaataksid kõrvalt, kuidas nad üksisilmi jalgpalli jõllitavad, saaksid nad aru, miks kaunima soo esindajad paremal juhul nina krimpsutavad, dramaatilisemal juhul aga järeldavad: mehed on tõesti nõmedad. (Olge õnnelikud, kui teid lapsiku käitumise juures veel mehekski peetakse.)

Mis eriti tragikoomiline: jalgpallilainele lülitunud meestel tekib naeruväärne tunne, nagu tõstaks jalgpall nad uutele filosoofilistele kõrgustele. Kõiketeadval toonil on nad valmis argumenteerima, millise vea tegi prantslaste treener, kui ei lülitanud Thierry Henryd avamängus algkoosseisu, või mispärast sloveenlase löödud pall Alžeeria väravavahi käte eest võrku vupsas. Vaadakem tõele näkku, millega on siin tegu: jalgpalli MM annab tüüpilisele alaväärsuskompleksist vaevatud mehepojale võimaluse tunda end ilmeksimatu asjatundjana, kes teab täpselt, kus peitub edu võti ja kellel lasub nurjumise süü.

Eriti kurb on aga see, kui varmalt mehed, kes muus elus südilt endale kindlaks jäävad, alla annavad ja MMi massipsühhoosiga kaasa jooksevad. Nad unustavad, et see, millega nad kaasa jooksevad, on masse hullutav meelelahutus, ei enamat.

Meenutage Saksa koondise kahe mitte-Saksa päritolu mängija, Mesut Özili ja Cacau tobedaid iseeneslikke õhulende mängus Austraaliaga. Ja nad unustavad selle, et tänapäeva erisusi hindavas maailmas on hinnas just individuaalsus – ehk võime massist eristuda ja endaks jääda.

Aastaid tagasi rääkis telemees Hannes Võrno mulle loo, kuidas ristmikul peatus tema auto kõrval uhke mersu, juhi kõrval kaunitar. Võrno lasi oma akna alla. Mersu juht seejärel enda autol samuti. Ta tahtis ju kaunitarile näidata, milline kuulsus teda kõnetab. «Suunatule kang on vasakul rooliratta all,» hüüdis Võrno talle ja lasi klaasi üles.

Siis lisas mulle: «Võid kindel olla, et too kutt sellelt naiselt õhtul küll ei saanud.»
Kui te ei taha, et teil õhtuti sama halvasti läheb, siis teadke, et teleka väljalülitamise power-nupp on puldil ülemises reas punane. Uskuge, ei ole raske sellele vajutada. Ainult nõrgad ei vajuta. Iseloomult nõrgad.

Tagasi üles