Noor ema mahitab tänavakunstnikke

Raimu Hanson
, reporter
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Raimu Hanson kuulas Sirla üle Marja tänavas garaaži juures, mille uksele on tekkinud salaja näopilt. Autoriteks on märgitud MinaJaLydia ja Kairo. Anonüümseks jääda sooviv naabrimees, kes ülekuulamise ajal kümmekond meetrit eemal puhastas püütud särgi, oli näinud pildi valmimist pealt. Mehe andmeil on garaaži uksel proovitöö, millest viis korda suurem pilt tehakse Võrus paneelmaja seinale.
Raimu Hanson kuulas Sirla üle Marja tänavas garaaži juures, mille uksele on tekkinud salaja näopilt. Autoriteks on märgitud MinaJaLydia ja Kairo. Anonüümseks jääda sooviv naabrimees, kes ülekuulamise ajal kümmekond meetrit eemal puhastas püütud särgi, oli näinud pildi valmimist pealt. Mehe andmeil on garaaži uksel proovitöö, millest viis korda suurem pilt tehakse Võrus paneelmaja seinale. Foto: Kristjan Teedema

Appi, politsei! Jälle on need kurjavaimu sodijad tegutsenud! Seisame Marja tänavas plekist garaaži juures. Ülekuulamisele on tulnud tänavakunstifestivali Stenci­bility peakorraldaja Sirla, kodanikunimega Sirje Joala.

Kas tunnistate üles, et siin on mängus juba neli korda peetud festivali mõju?

Ma loodan küll.

Ega te ometi arva, et see garaaži ukse ära rikkunud värviline pilt, mis meenutab noort Stalinit ...

Ei ole Stalin, aga kindlasti teavad ainult autorid Kairo ja MinaJaLydia, kes on see noor uhke vuntsikandja.

... Freddie Mercuryt või Mihhail Lermontovi, et see ei olegi korrarikkumine?!

Kuidas võtta. Kui on hiline õhtu ja keegi jalakäija seisab punase tule taga, aga ühtki autot ei ole näha, kas see teeb kellelegi halba, kui siis jalakäija läheb üle tee punase tulega ...

No kuulge, ta rikub ju seadust. Kas teie arvates ei riku?

Jaa, see on seaduserikkumine, aga ta ei tee ka mitte kellelegi halba. Lihtsa loogika või eluterve talupojamõistuse järgi võib vahepeal teha asju, mis ei ole otseselt seadusega kooskõlas. Parem mõnikord ise mõelda, kui olla kogu aeg seaduses kinni. Paljud asjad, mis on olnud mingil ajal seadusvastased, praegu seda enam ei ole.

Meie pidasime teid kinni täna, esmaspäeval, siinsamas garaaži juures ehk sündmuskohal. Kuuldavasti sõidate juba õhtul Riiga. Kas tahate Eesti Vabariigi korrakaitsjate eest põgeneda ja Lätti emigreeruda?

Ei taha. Me sõidame Riiga, et Tartusse kunstnikke juurde tuua.

Keda nimelt? Kes nad on?

MTO on Berliini-põhine prantslasest tänavakunstnik.

Mis tähendab Berliini-põhine? Mis on ta nimi passis ja kus ta täpselt elab?

Pärast seda, kui ta Berliinist lahkus, ei tea keegi täpselt, kus ta pikemalt peatub. Nüüd on ta igal pool. Aeg-ajalt tekivad tema kodulehele veebis uued tööd, mis on tehtud erinevates maailma otsades. Varsti saavad kõik vaadata ja imestada, et ohhoo, ta on isegi mingis Eestis jõudnud käia.

Ja kes on need teised kunstnikud, keda te Tartusse toote?

Need on riialased Thobek ja Rudens.

Kindlasti on nemadki retsidiivsed tänavatel salaja tegutsejad? Ja ega nad siin ju ometigi niisama ainult huviväärsustega tutvuda ei kavatse? Miks just nemad?

Olen ikka vaadanud, mis toimub Eesti läheduses. Need kaks lätlast on kunstnikud, kes jäid silma oma produktiivsuse ja kvaliteedi tõttu. Nad hakkavad Tartus seina peale joonistama.

Aitäh hoiatamast! Nii teame meie, korralikud tartlased, valvsad olla. Aga teie ise? Ärge püüdkegi salata, et ka teie olete tänavakunstnik!

Ma olen tänavakunsti sõber.

Tartu linnavalitsuse komisjon määras teid mulluse tegevuse eest noore looja kategoorias nominentide hulka ja aasta teose looja kategoorias võidutses tänavakunstnik Edward von Lõngus. Kuidas teil õnnestus komisjon tõelise kunsti eelistamiselt kõrvale kallutada?

Eks see oli mullegi väga suur üllatus, et ametlikult tunnustatakse tegelikult illegaalselt valminud tööd. Sest Edward von Lõnguse maaling «Sure, koer» Palamuse poe seinal seda ju ongi. Minu tegevus ei piirdunud festivaliga aprillis. Hästi palju asju, millega me tegeleme, toimub kogu aasta jooksul.

Näiteks?

Näiteks Tartu tänavakunsti kaardi kokkupanek ja selle pidev uuendamine. Sellele on märgitud 40–50 kohta, mis on vaatamist väärt. Seoses tänavuse festivaliga ilmub esimest korda kaart paberil, eesti ja inglise keeles.

Ja näiteks jalgrattatuurid. Need kestavad tavaliselt kaks tundi, neid on võimalik teha kogu suve ja oleme eelmisel suvel teinudki, ka inglise keeles. Rühmadel tuleb lihtsalt ennast registreerida. Peale selle on meid kutsutud näiteks noortekeskustesse ja koolidesse pidama loenguid ja tegema töötubasid.

See kõik aitab inimestel rohkem mõista tänavakunsti. Sest need, kes on tänavakunsti peale vihased, negatiivselt häälestatud, on seda kõige rohkem just selle tõttu, et nad lihtsalt ei ole süüvinud ja et neil on pinnapealne suhtumine – plaksivad huupi.

Kuidas teie kui festivali üks korraldajaid ikkagi suudate seinte sodijaid mahitada? Olete ju ometi haritud inimene, lõpetanud mullu Tartu kõrgema kunstikooli. Enamgi veel – olete kogunisti noor ema. Kas vastab tõele, et teil on kaks last?

Jah.

Kas ka nemad juba seinu sodivad?

Eriti palju ei ole ette tulnud. Köögi tapeeti on vist natuke värvipliiatsitega soditud.

No näete siis, kuhu see kõik välja viib! Kui vanad, mis nimed?

Leele on kuueaastane, Lota saab kohe kolmeseks.

Kas vastab tõele, et te ise olete pärit perest, kus on kokku kuus last?

Ei vasta tõele. Lapsi on seitse.

Teid on nähtud äsja Eesti TV saates «Terevisioon». Ühtlasi näidati mulluse festivali raamides teie poolt korraldatud nn street art mail art’i näituse «Papergirl» teoseid. Kuhu te need panite, kui väljapanek oli lõppenud? Vahest omastasite ebaseaduslikult?

Andsin need ära suvalistele võõrastele inimestele.

On teil tunnistajaid?

Meil oli kamp jalgrattureid, kes kogu näituse komplekteerisid rullidesse ja jagasid neile, kes tänaval vastu tulid.

Hea kuulda! Kunst kuulub ju rahvale. Või mis teie arvate?

Jah, see on tänavakunsti sõnasõnaline tõlgendus. Ka need tööd, mis on tänavatel näiteks elektrikappide peal, on ju võõrastele möödujatele kunsti jagamine.

Sealsamas telesaates ütlesite, et festivali Stencibility eesmärk on tuua üldsuse tähelepanu tänavakunsti kõige ilusamale poolele. Miks te vaikite maha koleda poole?

Põhimõtteliselt ma ei vaiki seda maha. Minu meelest oli see hästi peenelt sõnastatud, et ei teeks liiga teisele poolele. Mõisted ilus ja kole on suhtelised. Meie festival on lihtsalt seda sorti, et keskendub ilusamale poolele.

Tänavakunst on väga ennastohverdav kunstiliik: tuleb hoida anonüümsust ja riskida trahvidega. Stencibility üks eesmärke on tunnustada häid tänavakunstnikke.

Mida te koos oma kolleegidega kavatsete korraldada tänavusel festivalil?

25. aprillil on festivali pidu, kus me tähistame Stencibility viiendat sünnipäeva. Punkti paneme 27. aprillil festivali päevaga, kus on kavas loengud ja arut­elud, filmi linastus ja töötoad. See kõik on kultuurilokaalis Arhiiv. Sealsamas avatakse näitus.

Festivali viimaseks päevaks on valminud ka suured seinamaalingud. Selleks ei pea aga tingimata festivali korraldama, et maalinguid teha. Oluline on teoreetiline osa, mida annavad loengud ja arutelu. Hariva tegevuse puhul on seinad näitlik materjal.

Kuhu te koos oma mõttekaaslastega kavatsete niimoodi küll välja jõuda? Mis on teie salajane plaan?

Mulle meeldiks, et Tartu linn oleks üle maailma tuntud kui tänavakunsti linn. Tänavakunst käib kaasa üldiselt suurlinnaeluga, sellistes väikestes linnades nagu Tartu ei ole ma mujal leidnud nii kvaliteetset ja nii palju tänavakunsti nagu meil.

Minu meelest on Tartul praegu käes tugev trump, ja tuleks suurelt välja reklaamida, et olemegi, et tahamegi!

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles