Linnapea vahetus Tartus. Arvab Berk Vaher

Berk Vaher

FOTO: Peeter Lanogovits

Berk Vaher, literaat:

On ikka irooniline küll, et Urmas Kruuse kunagise bändi nimi oli Risk – Tartu linnapeana oli Kruuse ennekõike alalhoidlik. Majanduskriisi ajal oli see ilmselt vajalikum, kui toona tunnistada tahtnuks.

Kellele need kärped siis ikka meeldisid, eriti valdkondades, kus niigi kasinalt elati. Ometi mäletan tollasest ajast mitmeid konstruktiivseid vestlusi ning Kruuse tahet oma tööd hästi teha.

Ent kriisist väljumine ja kriisijärgne elu ei edene riskimata – ja ma mõtlen siin pigem sotsiaalseid kui majanduslikke riske. Tartu identiteedi, linnaruumi kujundamise, avaras mõttes kultuurikeskkonna elavdamise osas on Tartus ikka olnud pinge konservatiivse-korporatiivse ning otsingulisema kogukondliku elutunnetuse vahel.

See pinge võib olla nii edasiviiv kui ka pidurdav. Eriti viimase paari-kolme aasta jooksul – just kriisist väljumise perioodil – on see pinge pigem olnud pidurdav ning minu hinnangul mitte kogukondade tõttu.

Umbusaldus ebakonventsionaalsete elustiilide vastu, altvedamised kultuuri ja noorsootöö vallas, kodanikuühenduste kaasamise imiteerimine ja tegelik hirm nende ees – need on paraku märksõnad, mis iseloomustavad Tartu juhtimist käesoleva kümnendi algupoolel.

Kui tahad olla kogu linna pea, ei saa piirduda vaid oma väärtuskaaslaste elujärje edendamisega.

Tagasi üles