Olavi Vaher: mõttemänge Tartu tänavanurkadel

Riia ja Turu tänava nurk

FOTO: TPM

Riia ja Turu tänava nurk

See on üks Tartu tähtsamaid ristmikke, kui mitte isegi kõige tähtsam. Kesklinnas, Emajõe ääres, Võidu silla ja tähtsaimate kaubanduskeskuste juures.

Üks nendest kaubanduskeskustest – vana turuhoone – on hea ja stiilne näide. See sai valmis vähe aega enne sõda, 1938. aasta alguses. Ja elas sõja üle. Tollase linnaarhitekti Voldemar Tippeli kavandatud siseturust on saanud üks klassitsistlikku stiili järgiva Tartu tunnusehitisi.

Uuem hea näide asub kohe üle ristmiku – Plasku. Selle «pilvelõhkuja» on tartlased kindlalt omaks võtnud. Arhitekt Kalle Rõõmuse büroos arhitekt Indrek Vainu kavandatust on saanud ka üks Tartu sümbolhooneid – sugugi ei saa öelda, et Eesti ehituskunstis oleks viimasel ajal kõik ebaõnnestunud! Plaskul on sobiv kõrgus, sobiv sellele kohale Tartu linnas.

See pole üldse nii tavaline, et sellised bürooks ehitatud hooned on nii saledad. Äri põhimõtted ütlevad, et tavaliselt tuleks hoone keskele kavandatud liftide ploki ümber paigutada kõikides suundades võimalikult palju ruutmeetreid büroopinda, nii palju kui vaid valgustuse ja tuletõrje nõuded seda lubavad.

Mida väiksem protsent ruutmeetreid jääb liftiboksi alla – see on ju renditulu otseselt mittetootev osa –, seda kasulikum tuleb see hoone omanikule. Seepärast ongi suur osa büroohooneid alt üles ühtlased kastid, ülemisest otsast tömbid, isegi kui on tegemist pilvelõhkujaga.

Plasku on aga ühe külje poolt vaadates õhuke, kasulikkus on siin toodud ohvriks ilule – ja see pole üldse tavaline. Enamasti kipub see olema vastupidi, ikka kipub äri ilu kõrvale suruma. Aga sellega on saavutatud hoone, mis on meeldiva, saleda väljanägemisega. Saledam on tavaliselt ka ilusam.

Ja lisaks üks paraja suurusega detail – plaskukork –, mis rõhutab hoonenurka. Plasku ise aga on detailiks, mis ilmestab omakorda kogu Tasku kompleksi. Esifassaadiga on sellel Tasku tervikul kõik korras, loodetavasti tehakse korda ka tagumine pool.

Plaskust diagonaalselt üle ristmiku asuval uuel kaubamajal – ka «Tallinna ülikooliks» kutsutul – mõjub tagafassaadina Emajõe ja Plasku poole pööratud nurk, ehkki siin on kasutatud vägagi esinduslikku materjali, graniiti. Sinnapoole jääv hoone külg on küll hoone sisemise planeeringu kohaselt tagafassaad, kuid kui hoone mingi külg on pööratud pearistmikule, ei peaks see välja nägema kui tagafassaad.

Ümber kogu selle kaubandushoone on igas suunas jäetud vaba ruumi, nii et saaks sambaid paigutada. Sambad on stiili pärast, välimuse ilmestamiseks. Selline ilu pole aga enamikule meeldinud. Nii on sinna tekitatud hulk kasutut pinda.

Uue kaubamaja omanik on avaldanud soovi oma kaubanduspinda laiendada, on küsitud luba korrus peale ehitada. Järelikult on huvi. Järelikult on kliente. Järelikult peaks olema raha selle teostamiseks.

Oletan, et seda ruumipuudust peaks olema võimalik lahendada ka teisel kujul, mitte lisada midagi hoone peale, vaid kõrvale. Need kasutud sambaalused pinnad võiks täis ehitada. Hoone välisseinu saaks nihutada väljapoole – nii palju, et need praegu väljas asetsevad sambad jääksid siseruumi. Uus fassaad võiks siis olla näiteks klaasist, võib ju mõelda ka kasutada metalli või siis mõlema materjaliga kombineeritud lahendust. Klaas sobiks just läheduses domineeriva Plaskuga ehk kõige paremini.

Uue kaubamaja projekteerinud arhitekti algset ideed – kujundada hoonest midagi klassitsistlikku – on võimalik ka teisel kujul edasi arendada. Näiteks võiks hoonekülgede keskosadesse mõned sissepoole taanduvad lookeread kavandada, need oleksid nagu reljeefsed süvendatud poolsambad klaaspinna sees, meenutamaks klassitsistlikku stiili.

Võiks arvata, et täis klaaskuubik hoonena poleks päris hea. Oleks igav. Kindlasti võib leida ka teisi võimalusi selle hoone ümberkujundamiseks ja ilmestamiseks. Need praegused betoonist sambad on ju iseenesest ilusad detailid, korralikult töödeldud. Võimalik on nende jäämine näiteks siseruumidesse sisekujunduse elementidena, teisele poole (klaas)fassaadi.

Juhul kui selline kava mingil tehnilisel põhjusel ei sobi, on võimalik neid sambaelemente kasutada ka mujal. Näiteks mõne monumendi rajamisel, kas või kaubamaja ja Vanemuise vahelisse parki.

Või ehk veelgi parem koht oleks kohtumaja kõrval Riia tänava ääres, astmeliselt tõusvana, ülalt kaetud mingi horisontaalse katuselemendiga. Midagi ähmaselt kannelt või orelit meenutavat? Otsene tsitaat ei puugi olla kõige parem, aga selline sammastik kohtumaja esifassaadis teeks selle elavamaks, ilmekamaks.

Muidugi võib seda kõike võtta ka puhta mõttemänguna. Aga küsimus jääb alles: miks me peaksime arvama, et «Tallinna ülikooli» ei saa ümber muuta Tartu-sõbralikuks hooneks?

Riia ja Kalevi tänava nurk

Kohtumaja, kui seda vaadata Kalevi tänava poolt – pole viga. Aga Riia tänava poolne nurk – jälle üks tuimavõitu ehitis väga olulisel tänavanurgal. Kui aga kujutada ette kohtumaja seina mõne monumendi taustana, oleks selline lakoonilisus isegi õigustatud.

Nii oleks võimalik lahendada kaks kärbest ühe hoobiga. Ikka tekib vajadus püstitada monumente – ja mitte ainult selle pärast, et skulptoritele tööd anda –, need on meie kultuuri osa. Kui aga tekib vajadus neid kuhugi paigutada, ei leita seda head kohta. Sellised võimalikud paigad võiks juba varem välja mõeldud olla.

Riia ja Aleksandri tänava nurk

Korduvalt on ajakirjanduse kaudu välja käidud idee, et üle Riia tänava – tänava kohal – võiks kusagil kulgeda jalgtee. Üks selline koht oleks Aleksandri tänava alguse juures kahe kaubamaja vahel. Seda ideed on nüüd ka edasi arendatud: see kõrgemal asetsev jalakäijate tee võiks olla jätkuna pikendatud ka üle Turu tänava nii, et ühendatud saaks ka teisel pool Turu tänavat asuv Tasku kaubamaja.

Tõesti, sealkandis on kujunenud välja nüüd kokku kolm kaubamaja – vana, uus ja uuem. Kui need kolm saaksid ühendatud jalgteede-galeriidega, tekiks midagi uue kaubahoovi taolist, küll teistsugusel kujul ja natuke nihutatud asukohaga võrreldes sellega, mis oli enne sõda. Miks mitte?

Tallinnas, sealse kaubamaja ja Viru keskuse ühendamiseks tehti ka nii, aga kahjuks ebaõnnestunult. Selle asemel, et teha midagi õhulist, tuli välja üks kohmakas lahendus. Kahe kaubamaja vaheline läbikäik on kõige tihedama inimvoo koht. Seetõttu meeldib see ka kaupmeestele kõige enam. Mida rohkem rahvast, seda rohkem käivet, mida rohkem käivet, seda rohkem kasumit. Tallinnas ei suudetud raha survele järele anda. See on üks näide mammona võidust meeldivuse üle.

Aga miks teha kohmakalt, kui saab elegantselt? Olen näinud Torontos kahe sellise kaubamaja vahel klaasist ühendusteed. Üldsegi ei häirinud! Pigem vastupidi!

Klaastorud, mis oleksid suuresti läbipaistvad, sobiksid hästi. Kaubamajad on tõenäoliselt asjast huvitatud, sest selline lahendus suunaks kliente ja suurendaks käivet.

Kaaluda võiks ka lahendust, et päevasel ajal ongi ainus viis Riia ja Turu tänava ristumiskoha juures üle tänavate saada mööda seda kaubateed, see teeks liiklemise autodele sujuvamaks ja jalakäijatele ohutumaks. Aga jalgratturid, lapsevankritega liikujad, invaliidid peavad ka hõlpsalt seda mööda üles ja alla liikuda saama, ainult siis oleks mõtet seda ideed kaaluda.

Riia ja Ülikooli tänava nurk

Teatrimaja. Peale sõda ehitati varemete asemele täiesti uus hoone, ehkki vana hoonet olnuks võimalik ka taastada. Uued saalid on õnnestunud, eriti teatrisaal. Aga väljast vaadates – tuimavõitu. Tumm kivisein ei ole rääkima hakanud, mängumajal pole mängulisust!

Tsiteerin Lauri Vahtret: «Kui Vanemuist täna vaadata, siis tundub, et tema peamiseks nõrkuseks on vastuolu pompoosse asukoha ja mittepompoosse sisu vahel. Lihtsamalt öeldes, selline üle linna domineeriv asukoht sobiks piiskopilossile või Vana-Liivimaa toomkirikule, aga mitte teatrile. Jah, teatrid on eesti kultuuriloos erilise tähenduse ja mainega, kuid siiski-siiski.»

Täpsustan, see koht sobib teatrile suurepäraselt. Küsimus on ikka selles, kuidas hoone väljanägemine selle koha peale sobib ning kuidas väline kuju ja sisu omavahel kokku sobivad.

Sõjas hävis Vanemuise hoone. Jäänud on mälestus. Hea mälestus. See oli üks ilusamaid ehitisi Tartus. Sellele tehti üks ilusamaid juurdeehitisi. Juugendstiilis teatrimaja valmis 1906. aastal Soome arhitekti Armas Lindgreni projekti järgi. Juurdeehitis sai valmis siis, kui sõda algas, 1939. aasta septembris. Selle projekteeris arhitekt Arnold Matteus. Aga mõlemad, nii vana kui ka uus osa, purustati varemeteks sõja lõpul.

Peale sõda, 1948. aastal valmis Arnold Matteuse ja Nikolai Kusmini projekt Vanemuise hävinud hoone taastamiseks. Seda aga ei viidud ellu. Selle asemel ehitati siia täiesti uus hoone.

Uue teatrihoone välimusega ei ole siiani ära harjutud. Tartlased tegid varem nalja, et arhitekt Tippeli projekteeritud turuhoone ongi see õige asi, seal ülal mäel on mingi kombinaat. Nüüd on seegi võrdlusvõimalus ära kadunud: nende kahe hoone vahele on ehitatud midagi, mis varjab turuhoone ära. Et nii näib teatrihoone parem?

Praegune teatrihoone on üpris suure tagasiastega nii Ülikooli kui ka Riia tänavalt, on küllalt ruumi ehitada midagi ettepoole. Siia, ühte Tartu silmapaistvaimasse kohta võiks kavandada midagi silmapaistvat.

On mõeldav, et teater planeerib tulevikus ettepoole kunagi veel ühe saali. Miks mitte? Aga arvan, et selleks ei ole ega tule Tartus karjuvat vajadust veel niipea. Loomulikult võiks saale rohkem olla. Aga kas suudetakse ära põhjendada sellele kulutatav raha, kui mõned teised kultuuriasutused on palju viletsamas seisus? Seetõttu võiks ka kaaluda Vanemuise mäele midagi muud.

Näiteks kunstimuuseumi galeriid. Siin oleks ruumi veel hoidlatele, kui kavandada need hoone sisemusse, eriti aga kui ka mägi lahti kaevata. Praegune Vallikraavi tänava halvas seisus olev kunstimuuseumi maja võidaks siis ümber projekteerida millekski muuks. Näiteks elamuks.

Teatri vestibüüli saaks laiendada siis nii, et etenduste vaheaegadel saaksid külastajad nautida kunsti. Galeriisse saaks päevasel ajal ka ilma teatripiletita sisse. Selliselt saaks olema üks kahe vahetusega kunstiasutus: päeval kunstigalerii, õhtul teater.

Nii võiks kaaluda ettepanekut ehitada kokku mitte raamatukogu ja kunstimuuseum, nagu üks hiljaaegu mitte päris õnnestunud konkurss ette nägi, vaid liita ehituslikult omavahel teater ja kunstimuuseum.

Aga unistame edasi: mahuvad siia ju ära ka kõik kolm, see tähendab Vanemuine, kunstimuuseum ja linnaraamatukogu. Sissepääs võiks jääda nagu praegugi, mõlemast küljest üles. Nii et üks Suur Kunstitempel? Vanemuise kunstimägi? Miks mitte?

See on üks väheseid kohti Tartu kesklinnas, mis lubaks rohkem kõrgusega mängida. Pakun seitset korrust, seega korrus rohkem kui lähedal oleval pangamajal. Seitse on ilus arv, aga kui kujutada näiteks astmelise üleminekuna, siis võib olla ka rohkem. On mõeldav ka näiteks keskele üks torn. Isegi üks Tartu mõistes pilvelõhkuja?

Muidugi, nii suure asja ettevõtmine kipub näima natuke ebareaalne, eriti kui arvestada, et käimas on Eesti Rahva Muuseumi ehitus. Aga mis on järgmine suurehitus Tartus? Plaane võib ju varem pidada. Igatahes sobiks see koht ühele Tartu sümbolehitisele. Teater peaks ikka Plaskule ära tegema välimuse mõttes. Praegu on vastupidi.

Vanemuise ja Ülikooli tänava nurk

Selle Toomemäe-poolses nurgas valmis suhteliselt hiljuti büroohoone, mida tunneme SEB hoonena. Pangahoonele sobib rahulik soliidsus suurepäraselt. Samal ajal ei kipu see ka teatrihoonega konkureerima.

Arhitekt Emil Urbel on kavandanud ühe kesklinna sobiva maja. Hoone on ilus ka tagantpoolt, ülalt pargist vaadatuna. Hästi on lahendatud astmeline üleminek mäkke. Sellele ehitisele võiks ette heita ehk liiga kitsast peasissepääsu, avaram ja rohkem esile toodud lahendus oleks selle koha peal ehk parem olnud.

Riia ja Kalevi tänava nurk

Nii Tartusse kui Tallinna ehitati nõukogude ajal teenindusmaja – need mõlemad olid igavate, mittemidagiütlevate fassaadidega. Hooned nägid välja nagu tolle aja teeninduskvaliteedi sümbolid.

Huvitava kokkulangemisena sai mõlemale majale üpris sarnane edaspidine saatus. Nii üks kui teine rekonstrueeriti ja seekord õnnestunult.

Peale ümbertegemist said nendest sellised hooned, mille pärast ei pea enam häbenema. Tallinnas ja ka Tartus, mõlemas on vana teenindusmaja suudetud arhitektuursete võtetega ümber kujundada moodsaks, visuaalselt huvitavaks ja antud linnaruumi sobivaks.

Tallinnas projekteeris arhitekt Meelis Press teenindusmaja ümber uue ja uudse fassaadiga hotellihooneks, kasutades materjalina koos klaasi ja metalli. See haakub igati pealinna sellesse piirkonda. See lahendus võiks olla ka üheks eeskujuks Tartu uue kaubamaja välise vormi võimalikul muutmisel.

Endist Tartu teenindusmaja aga uuendati arhitekt Vilen Künnapu kavandatud projekti järgi, samuti hotellihooneks, selle hoone ülemistel korrustel asub praegu Pallase hotell. Ka sellele uuele lahendusele ei saa midagi ette heita, pigem vastupidi: see on õnnestunud.

Muuseas, mõlemal hoonel on lisadetailidena kasutatud omamoodi sammastikku. Seega saab sammastik olla ka moodne, huvitav ja ilus tänapäeva hoonetel. Nagu väidab arhitekt Künnapu ise: «Sammastik hoone fassaadil on vihje Tartu klassitsismile.»

Selle maja vastas, otse üle haljasala, varem asunud postimaja ehitati ka ümber. Algne hoone oli postmodernismi stiilis. Olen näinud selle stiiliga ka häid lahendusi, aga enamjaolt osutub seda stiili kasutades ilusat asja saavutada küllaltki raskeks. Paljud möödunud sajandi üheksakümnendatel püstitatud hooned on liiga keerulise välimusega. Liiga edevad, liiga kirjud, liiga rahutud. Postmodernismi ajastu on nüüdseks minevik.

Tänapäeval on arusaamade pendel liikunud vastaspoolele. Ehitiste kavandamisel lähtutakse printsiibist, et lihtne on ilus. Üht seda sorti uut lihtsat lahendust näeme endise postimaja, praeguse Playtechi uues välises fassaadilahenduses. Kõik on korralik, aga kahjuks natuke igavavõitu.

Enne oli natuke kirjuvõitu, nüüd natuke igavavõitu. Rohkem detailidega mängimist tulnuks kasuks, eriti kui arvestada, et firma nimes on sõna play – mäng. Kujutan ette, et mõningate lisadetailidega, isegi võib-olla väikestega, oleks võimalik seda fassaadi elustada.

Tagasi üles