Vana kaubamaja ala täitis puumajade kvartal

25. juuli 1946. Soola tänava piirkonna üldvaade. Pildil kui ajaloos sündinud tõsiasja tõendil on aimatav ka Aleksandri-Soola-Turu-Riia mahapõlenud kvartal.

FOTO: Tartu Linnamuuseum

Elu on pidevas muutumises. Muutub loodus. Muutuvad inimesed ja nende soovid. Teisenevad seisukohad ja väärtused. Õnneks on väärtusi, mis on vastu pidanud ja kinnistunud mitme põlvkonna elatud elu kogemuste varal.

Kõik ei jäädvustu ega säili, sest kõike ei saagi ega soovitagi alles hoida. Selles oleme ka meie praegu ise tunnistajaks.

Uue kaubamaja juures bussi oodates või Riia tänava ületamiseks rohelise fooritule märguannet sihtides oleme igal juhul ka ühe innuka teo tunnistajaks.

Alles natukese aja eest tervet Riia-Aleksandri-Soola-Turu kvartalit täitnud ja tartlaste praktilisse ellu kuulunud maja on lammutatud. Sinna tuleb uus, praeguse aja mallidele kohastatud hoone – vana kaubamaja asemele hakatakse ehitama uut kaubandus- ja vabaajakeskust.

Vana kaubamaja (1966) kerkis tühjale alale. Selle oli lagedaks põletanud 1941. aasta juuli ja 1944. aasta augusti sõjatuli.

Põline tartlane, arhitekt Udo Tiirmaa meenutab praegusel Riia ja Aleksandri tänava nurgal sõjaeelse Riia, Aleksandri, Soola ja Turu tänava vahelise kvartali väljanägemist.

Ta osutab üle Riia tänava, uue kaubamaja esisele, kuhu on maha märgitud Aleksandri tänava sõjaeelne hoonestusjoon ja kino Apollo asukoht. Just sealt algaski sõjaeelne Riia, Aleksandri, Soola ja Turu tänava vaheline kvartal.

Pärast sõda on Riia tänavat laiendatud mahapõlenud majade arvel. Linnaruum tuli varemete alt välja päästa, elu-, töö- ja liiklemistingimused taastada.

Praegused Aleksandri ja Turu tänava silikaatkivist ja betoonplaatidest hooned viitavad sõjajärgsele ülesehitustööle ja justkui märgivad sõjas põlenud ala ulatust. Et hoonestus oli tihe, läksidki majad üksteise järel sõjatuleroaks.

Praeguseni Aleksandri ja Lao tänava nurgal seisev kena kivimaja, mida veel hiljaaegu sisustas Narva Kreenholmi manufaktuur oma kaubaga, oli esimene maja, mida tuli alla ei neelanud.

Väikeomanike puumajad

Milline nägi välja vana kaubamaja ala kvartal enne sõda?

Arhitekt Udo Tiirmaa (1928) mäletab. Pubi Big Ben rõdu all peatudes ütleb ta, et seisab oma kunagise kodumaja ees. Tollase aadressiga Aleksandri 19 asus kahekorruseline puumaja. Selle aed ulatus Riia ja Kalevi nurgal seisnud kunstikooli Pallas siseõue kolme meetri kõrguse paemüüri vastu.

Hiljem ilmnes, et Aleksandri tänava kodumaja oli ehitatud parve peale. Pinnas on seal turbane.

Udo Tiirmaa selgitas, et kõnealuses kvartalis domineerisidki ühe- või kahekorruselised kõrge sokliga puumajad, sekka ka paar suuremat kivihoonet.

Tema vastasmaja hoovis tegutses baptistide palvemaja. Kuid üldiselt olnud valdavaks mitmesugused käsitöökojad ja poekesed. Töötas kodune kompvekivalmistaja, rattaparandaja, juuksur, kingsepp, rätsep. Riia tänava ääres oli seebivabrik, Riia ja Turu nurgal aga kudumistöökoda, kus tehti sukki-sokke, salle ja kampsuneid.

Enamasti olnud väikeomanikel elu- ja töökoht koos ühe katuse all. Aga oli ka neid, kellel asus ainult töökoht seal.

«Tegutses ka ämmaemandaid, veel tuleb meelde proviisor Lill,» vaatab Tiirmaa ajas tagasi.

Uudishimu kiusabki pärima, kas selles piirkonnas elas ka inimesi, kellele tänaval pikemalt järele vaadati ja kelle tegemistest-olemistest uusimaid uudiseid armastati vahetada?

Selles linnaosas elanud Pauluse koguduse õpetajad Harri Haamer ja Artur Võõbus. Amet küll üks, aga isiksused erinevad.

Võõbus uuris ida-kiriku lugu, käis Süürias, Iraanis ja Iraagis. Tegi pühadest tekstidest koopiaid, kirjutas uuritust doktoritöö. Sõja ajal lahkus Võõbus Eestist ja läks Ameerikasse ning tema kogutu talletuvatki seal.

Harri Haamer olnud moodsama suuna mees. Tema huvitus skautlusest, mängis innukalt jalgpalli.

Linnajakku asunud elama ja tunde andma ka tuntud seltskonnatantsuõpetaja Jakob Adamatau. Ja ka juudi rabi olnud teada inimene.

Praegusel ajal elab kõnealuses kvartalis ja selle naabruse kõrgetes kortermajades palju mitmesuguste ametite ja kutsetega inimesi.

Pingeline linnaliiklus

Mis nüüdses Tartu linnapildis Tiirmaale meeldib, mis mitte? Mida oleks vaja teha? Elukogenud arhitekt ütleb, et ei taha oleksitega vehelda. Kõigepealt tuleb teada ja ette võtta ülesanne ja siis arvestada võimalustega. Igal ajal.

Aga kui ta mõtleb ja vaatab Tartu kui jõelinna peale, leiab ta, et kõrghooned peaksid Emajõest kaugemal seisma. Kõrghoone jõekaldal pisendab veekogu. Meie Emajõgi pole suur ja lai. Kõrgete tornide kõrval hakkab ta paistma väikese ojana.

Kuid muret tekitab üks seni lahendamata liiklusprobleem.

Ikka on korraldamata vöötraja ületamine Riia tänaval, uue ja nüüd juba olematuks saanud vana kaubamaja vahel. Kauase töökogemusega arhitekt Tiirmaa teab, et selle probleemi lahendamise vajadus on linnal olnud üleval juba pikemat aega.

Nüüd, kus uustulnuk, järjekordne kaubanduskeskus koos vabaajakeskusega, tõmbab-kuhjab piirkonda veel rohkem inimesi, tiheneb ju ka liiklus. Kas nüüd korrastatakse kõnealune ülekäigukoht, kas suudetakse see viia mitmele tasapinnale, et rahulikult, ilma pingeta, saaksid selles kesklinna keerises oma teed liikuda nii sõidukid kui jalakäijad?

Seda peab Udo Tiirmaa tõsiseks probleemiks uue kaubamaja puhkenurgas juttu ajades. Samas kõrval, tema kunagises, sõjas põlenud kodukvartalis vabastavad vana käest uue jaoks ruumi jõulised ja häälekad töömasinad ...

Kestab soov uueneda

Ajalooliseks tõsiasjaks jääb, et 10. juulist kuni 25. juulini 1941 tardus Tartu linn ägedate pommirünnakute all. Üle tuhande maja oli tuhas ja varemeis.

Kuid juba septembris pöördus ajaleht Postimees oma lugejate poole ettepanekuga alustada asjatundlikku ja vastutustundlikku mõttevahetust, et aidata linnavalitsust Tartu ülesehitamisel ning läbimõeldult linna tuleviku planeerimisel (septembris 1941 ei osatud aga aimatagi, millise hävingu toovad veel kaasa 1944. aasta augusti lahingud).

Nagu 1941. aasta septembrikuu ajalehtedest näha, on toimetusse saadetud väga julgeid ja juurteni uuenduslikke mõtteid. Ikka selle nimel, et tuleviku Tartu näeks välja uus ja moodne. Näiteks keegi R. L. soovitab Emajõe sängi muutmist ning jõe voolu ümber suunamist. Ta esitab oma põhjenduse.

«Nüüd, kus ajalooline, Tartu sümboliks kujunenud Kivisild eksisteerib ainult lahingueelsetel fotodel, ei tule vist sillaehitamine enam endisele kohale ja endisel kujul kõne allagi. Selle ümberehitamise vajaduse kohta kulutati palju trükimusta juba aastaid tagasi. Võiks uue silla ehitada Henningi platsist (praegune linnamuuseumi esine) Raekoja (Raatuse) tänava otsa kohale ja jõe juhtida praegust Narva tänavat mööda, kuni ta Roosi tänava otsa kohal endisesse sängi voolaks. Kaevamisel saadava mulla ja varemete lammutusprahiga tuleks täita praegune jõesäng.»

Kirjutise autor R. L. arutleb julgelt edasi. Kivisilla-aluse täidetud alaga pikeneks ja avarduks raekojaesine ja see võiks kujuneda sobivaks kohaks rahvakogunemistele, paraadidele. Kivisilla-poolne Vabaduspuiestiku ots muutuks endise jõesängi ja Kalda tänava (ulatus tollal Vabadussillani) arvel päris avaraks pargiks. Kivi ja Roosi tänava põlenud alale tuleks varuda maatükk esindusliku linnastaadioni väljaarendamiseks, sest Tamme staadion on linnast kaugel ja tuuline.

Nii radikaalselt ja tulevikuahnelt arutleti kohe sõjakära eemaldumise järel 20. sajandil. Mis siis veel rääkida 21. sajandi rahupäevade kuraasist ja võimalusest üks veel kasutamiskõlblik, kuid lihtsalt moraalselt vananenud hoone uue, moodsama ja mahukamaga asendada.

Elu on ju näidanud, et ootamatult julgelt mõtlejaid on igas olukorras.

Tagasi üles