Tartu parteipoliitikutel oli võimalus teha reveranss. Aga nad ei teinud. See räägib meie poliitikute kohta nii mõndagi.
Vahur Kalmre: ei tüki meie liivakasti!
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Vastupidi varem antud lootusele ei toetanud Tartu linnavolikogu põhimääruskomisjon fraktsiooni moodustamise alampiiri langetamist seniselt viielt volinikult kolmele. Seda soovisid kohalikel valimistel volikokku pääsenud valimisliidud Vabakund ja Isamaaline Tartu Kodanik, kes said volikogus kumbki just kolm kohta: nii saaksid valimisliidud täpselt samasugused õigused, kui on praeguses Tartu volikogus erakondadel.
Veel detsembris antud intervjuus ütles volikogu esimees, keskerakondlane Aadu Must, et tema pole kuulnud, et keegi selle piiri alandamise vastu vaidleks. Nüüd hääletas Must komisjonis vastu. Nagu ka tema erakonnakaaslane Olev Raju.
Veel skisofreenilisemas olukorras on aga sotsid, kes eelmises volikogu koosseisus seisid just fraktsiooni alampiiri langetamise eest nii, et käiku anti koguni vastavat punkti sisaldav eelnõu: paragrahvi 21 lõiget 1 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: «Volikogu fraktsiooni võivad moodustada vähemalt kolm volikogu liiget.» Saanud nüüd võimule, on see idee sotsidel unustatud – võimule saamise eest peab maksma! Komisjonis jäi sots Tõnu Ints erapooletuks.
Vastu olid ka reformierakondlased Triin Anette Kaasik ja Raimond Tamm, seega ei taha ükski Tartus võimul olev partei vabaühendusi täiesti ja täielikult oma mängumaale lasta.
Seda soovimatust vabaühendusi päriselt võrdselt kohelda saab välja lugeda ka idee tagasilükkamise põhjendustest. Vabaühenduste soovi vastu öeldi, et nii võib koostöövõime volikogus saada kahjustatud, kui kõigile anda nii palju võimalust kaasa rääkida ... Või et, kui valimisliitudel on kõik täisõigused, on volikogu väga ära killustunud ...
Mitmed parteilased on tagantjärele püüdnud põhjendada, et polevat õige valimistulemuste järgi muuta män-gureegeleid, justkui lähtuks idee kolmeliikmelisest fraktsioonist volikogus sellest, et valimisliidud said kolm mandaati. Selle põhjenduse laseb põhja aga seesama sotside kunagine eelnõu, mis esitati tookord volikogule hoopis valimiste vahel.
Näib, et kartus, et vabaühendustest tekkinud valimisliidud tulevad parteisid nende väljakujunenud mängumaal häirima, on ikka päris tõsine. Kui see nii ei oleks, saanuksid just nüüd parteid näidata, et vabaühenduste võtmine võrdsete partneritena on kasulik linnale, sest nii pääseb volikokku rohkem ideid. Ehk ka ootamatumaid ideid.
Tartus võimul olevad parteid saanuksid nii näidata, et nad aktsepteerivad laiemat poliitikat kui vaid parteides tehtav. Nad saanuksid näidata, et nad ei karda kaasa rääkimist, mis on ju seesama kuulus kaasamine, millest nii väga armastatakse sõnu teha.
Võimuparteid oleksid saanud teha reveransi, mis ju tegelikult poleks neilt mingit tükki ära võtnud. Aga parteide valmisolekust avatumaks poliitikaks oleks see andnud vihje küll. Nad ei teinud seda. Veel.
Nii või teisiti, äkki on selline piiri tõmbamine vabaühendustele hoopis kasulikki. Niimoodi anti neile üsna selgelt mõista, et nad on alles volikogu «kollanokad», kes niisama lihtsalt võrdseid õigusi ära teeninud pole.
See aga peaks – kui vabaühendused ikka võtavad tööd volikogus tõsiselt ja pikalt – andma neile innustust hakata veelgi aktiivsemalt linna asja ajama. Istuvaid poliitikuid tuleb pidevalt torkida, isegi kui ora ei ole nii pikk, et kohe nende paksust padjast läbi torkaks.
Tegelikult on parteipoliitikutel veel võimalus see reveranss teha. Kuigi komisjonis oldi vastu, jõuab see punkt ükskord ka kogu volikogu ette.