Laps särab laval nagu väike päike

13-aastane Kristiina Raahel Uiga on osalenud kuues Vanemuise lavastuses. Neist viimane on «Fanny ja Alexander», kus ta mängib peretütar Fannyt.

FOTO: Kristjan Teedema

Kristiina on täielik väike päike, ütleb lavastaja Ain Mäeots 13-aastase Kristiina Raahel Uiga kohta, kes on viimase nelja aasta jooksul osalenud juba kuues Vanemuise lavastuses.

Tartu kristlikus põhikoolis õppiva võluva ja andeka Kristiina näitlejakarjäär sai alguse kolmandas klassis, kui tema tolleaegne lauluõpetaja Tiia Puhvel soovitas tüdrukul minna Vanemuisesse «Heliseva muusika» konkursile.

«Läksin proovima ja saingi sisse,» meenutas Kristiina, kelle terve suguvõsa on täis tuntud ülimusikaalseid inimesi. Näiteks tema vanaonu on kuulus koorijuht Uno Uiga ning tädi Estonia teatri ooperilaulja Helen Lokuta.

Rollist rolli

Katsetel tuli Kristiinal laulda ja teha mitmesuguseid ülesandeid. «Pidin lehvitama üle tee oma sõbrale ja talle midagi hüüdma ... Närv oli ikka sees ja kartsin ka. Ain Mäeots ja Tarmo Leinatamm on ikkagi nii kuulsad inimesed,» meenutas Kristiina vastuvõtukatseid. Esimese hooga jäigi ta valikust välja, aga kuna esimene tüdruk loobus, pakuti rolli Kristiinale.   

«Helisevas muusikas» hakkas ta kõigepealt mängima von Trappi pere noorimat last Gretlit. Neli aastat hiljem on populaarne muusikal endiselt Vanemuise repertuaaris, kuid vahepeal pea poole pikemaks kasvanud Kristiina mängib nüüd juba Brigitat.

Praeguseks on tüdruk osalenud «Helisevas muusikas», «Mary Pop­pin­sis», «Kosmonaut Lottes», «Lotte jõulupeos», «Rehepapis» ning hiljuti esietendunud «Fanny ja Alexandris». «Ma arvan, et viimane ongi olnud minu kõige raskem roll. See on hästi tõsine näidend. Teised on olnud rohkem trillalla-trullalla,» naeris neiu lavastuste prooviperioode meenutades.

«Proovid ongi olnud kõige lahedamad. Uus kogemus ja palju kuulsaid näitlejaid,» lausus Kristiina. Oma näitlejatöö kõige raskemaks küljeks peab ta aga kõva häälega rääkimist ja keerulisi tantse. Samuti on raske teatritööd kooliga niimoodi ühendada, et õppimine ei kannataks. «Aga muidu on hästi tore. Proovides saab palju nalja ja saame omavahel väga hästi läbi.»

Soov näitlejaks saada

Ka teksti pähe õppimise kohta ütles noor näitleja, et see ei valmista mingeid raskusi. «Kodus ei harjuta ma peaaegu üldse, sest kõik jääb proovide käigus meelde. Ainuke, mida kodus harjutasin, oli «Mary Pop­pins», sest seal oli tõesti suur roll. Aga muidu mitte,» rääkis Kristiina, kelle kodune lavapartner on tavaliselt ema.

Kõige muu kõrval annab teatritöö võimaluse ka ise taskuraha teenida. Näiteks «Fanny ja Alexandri» honorari eest plaanib tüdruk omale iPho­ne’i osta.   

Kristiina näitlejakarjäär pole jäänud märkamata ka koolikaaslastele, kuid väga tihti see jutuks ei tule. «Ma arvan, et natuke on ka kadedust, aga see on minu hobi ja ma ei räägi sellest väga,» lausus ta. «Minult on isegi autogrammi küsitud, aga ma ei arva, et ma kuulus oleksin.»

Saadud näitlejapisik on oma töö siiski juba teinud ning Kristiina sõnul võiks näitlemisest saadagi tema elukutse. «Ma arvan, et lähen kindlasti lavakasse proovima. Eks aeg näitab, mis saab, aga praegu pole mul küll ühtegi muud mõtet,» lausus ta. Alanud nädalal osaleb Kristiina ka uue lastefilmi «Supilinna salaselts» rollikonkursil.

Algab uue lastefilmi rollikonkurss

Tänasest neljapäevani toimub Tartus uue täispika lastefilmi «Supilinna salaselts» peaosaliste rollikonkurss. See jõuab ka Tallinna, Rakverre, Pärnusse ja Viljandisse.  

Kandidaatide registreerimine lõppes reedel. Läinud neljapäevaks oli end kirja pannud 2800 inimest. Peaosalisi on filmis seitse.

Filmi režissööri Margus Paju sõnul on lapsnäitlejaid kahte tüüpi. «On karakternäitlejad, kes on suutelised kehastuma ja uue tegelase loomisel ise kaasa mõtlema, ja on teised, kes mängivad rollis justkui iseennast. Meie jaoks pole vahet. Filmis on tähtis, et vaataja usuks tegelasi, ning mis vahenditega see on saavutatud, on käsitöö küsimus,» lausus Paju.

«Supilinna salaselts» on lugu neljast julgest ja nutikast lapsest – kahest tüdrukust ja kahest poisist, kes ei kohku ühegi seikluse ees, kui nende kodulinna Tartut kõige ootamatumal ja veidramal moel rünnatakse. See on lugu sõprusest, nutikusest ja vaprusest, aga ka sellest, mis juhtub siis, kui lapsed ootamatult oma vanemate eest seisma peavad. Filmivõtted on tänavu suvel. (TPM)
--------------------------------------------------------------------

Arvamus

Ain Mäeots

Vanemuise lavastaja

Laste valiku kriteeriumid olenevad tükist ja rollidest. Näi­teks «Fannys ja Alexandris» olid need hoopis teised kui rollikonkursil «Helisevasse muusikasse». Seal oli eesmärk moodustada perekond ja üks eeltingimus oli, et kõik peavad olema väga musikaalsed.

Ma ei poolda sellist asja, et lapsi otsitakse tuttavate kaudu. Kindlasti on kellelgi väga toredad lapsed, aga alati tuleb teha konkurss. Kõik tutvused ja sidemed tuleb kõrvale jätta. Rollikonkurss annab võrdlusmomendi ja ainult nii ongi võimalik. Selles pole midagi uut. Ka lavakunstikooli sisseastumiseksamid on mingis faasis täpselt sama põhimõttega.

Mina ei tea, mis on asi on artistlikkus, see on väga laialivalguv mõiste. Lähtun oma töös ebaratsionaalsetest põhjendustest. Muidugi on mingid kriteeriumid, aga need ei pruugi lõpuni kehtida. Sisetunne ütleb, et vot see inimene on õige, ja tavaliselt pole sisetunne mind petnud. See laps võib liikuda ja teha asju nagu teised, aga temas on midagi, mis sunnib teda vaatama.

Töö lastega on väga arendav. Minu meelest võiks iga lavastaja oma professionaalsuse proovilepanekuks töötada lastega. See on palju raskem kui õppinud näitlejatega. Lapsega ei ole mugav töötada, sest sa ei saa talle hirmtarka juttu ajada. Olen allergiline proovis targutamise suhtes. Olen olnud ise näitlejana proovides, kus lavastaja räägib väga huvitavat juttu, aga tulemust ei ole, sest kogu aur on kulunud targutamise peale.

Lapsed on nagu lakmuspaber. Küsimus on selles, kui hea või õige ülesande sa talle laval annad, sest variante on mustmiljon. Sellest, et laps õpib teksti pähe ja sa näitad talle misanstseenid, ei piisa. See on jäämäe veepealne tipp. Kuidas panna noor inimene elama ja tegutsema usutavalt ja võrdväärselt profes­sionaalsete näitlejatega? Siin pole universaalseid lahendusi.

Kindlasti ei tohi temasse suhtuda kui lapsesse. Igasugune ninnunännu­tamine jääb kohe kõrvale, ükskõik, on ta viie- või kümneaastane. Teda tuleb austada. Mitte kunagi ei tohi tarvitada fraasi, et sa ei saa sellest veel aru. Sellega lõigatakse läbi igasugune eeldus millegi saavutamiseks.

Rene Vilbre

Režissöör

Kui teatris on vaja suuri emotsioone ja kõva häält, siis filmis on vastupidi. Filmis otsime eelkõige loomulikkust, vaikselt ja normaalselt kõnelemise oskust. Tavaliselt tulevad lapsed filmi-casting’utele kooliteatritest ja on juba ära harjutatud kõvasti ja valesti üle mängima. Seda protsessi tagasi pöörata on kole raske.

Filmi puhul peab laps olema julge, suure töövõimega, sest päevad on pikad. Ta peab olema võimeline ise enese eest hoolitsema ehk ilma isa ja emata täiskasvanute seltskonnas ellu jääma. Filmilapse silmad säravad ja ta on fotogeeniline. Temas on midagi niisugust, mis päriselus ei pruugi väljagi paista, aga läbi kaamera suures plaanis tekib mingi seletamatu emotsioon.

Kõige raskem ongi lapsi loomulikult kõnelema panna. Selleks kulub tunde prooviaega. Mõnikord ei saagi. Kui on saavutatud loomulik kõne, siis järgmisena on keerulised suured tunded. Ka need peavad suures plaanis loomulikud näima. Nutt on kerge, kõige keerulisem on naer. Seda ei oska vahel profid näitlejadki perfektselt. Nõuda lastelt tehnilist diafragmaga naeru on suur kunsttükk. Kui see õnnestub, on pool võitu käes. Minu edusammud ses vallas on 50:50.

Last ei tohi platsil ninnutada. Lapsesse peab suhtuma nagu kõikidesse täiskasvanud näitlejatesse. Kui laps tajub vastutust, et see mäng praegu ongi töö, raske töö, siis see muudab tema suhtumise professionaalseks. Kui laps saab aru, mida ja keda ta mängib, ja tal on olemas anderaasuke, siis võib platsil imesid juhtuda ja rõõm hea tulemuse üle on palju suurem kui täiskasvanud näitlejal. «Väikelinna detektiivide» puhul juhtus paar korda, et pärast võtte lõppu oli ruum mõned sekundid vaikne ja kui ma pilgud monitorilt võttegrupi poole pöörasin, siis mitmel inimesel olid pisarad silmas.

«Väikelinna detektiivide» puhul oli lahe see, kuidas lapsed kiirelt platsil õppisid. Alul oli neil vaja kahe võtte vahel ringi tuisata ja nalja teha. Aga mõne aja pärast nad nägid, kuidas profid näitlejad kahe võtte vaheajal järgmiseks valmistusid ja omavahel teksti läbi võtsid ja proovisid, ning mu üllatus oli suur, kui ühel hetkel olid lapsed platsilt kadunud ja ma nägin neid kusagil omaette nurgas pundis vaikselt oma tekste «läbi võtmas».

Tagasi üles
Back