Aastaid on Eesti ühiskonna nii-öelda katusprobleem olnud lapsed, alates nende sünnivõimalusest üldse kuni hea ja mitmekülgse hariduseni. Loomulikult. Põhjusi, miks see nii peab olema, on korratud sedavõrd jõuliselt, et poliitikast vähegi huvitatu oskab nimetada vähemalt mõnda aspekti.
Aga lastel on vanemad ja vanematel omakorda vanemad. See tähendab – vanad.
Viimaste omavalitsuste valimiste eel sadas nii kriitikat kui ka lubadusi just lastega seotud valdkondade kohta, neid ei jätnud käsitlemata ükski erakond või muu ühendus. Vanadelegi kukkus üht-teist – näpuotsaga –, aga see ei varjutanud juba ammugi paika pandud tõdemust, millist betoonrasket taaka kujutavad endast vanad meie demograafilises kriisis riigile.
Ma ei taha vastandada lapsi ja noori ning vanasid, viimaste kaitseks aga kõnelda küll. Tundub, et kõige raskem on muuta suhtumist, mis eriti internetis ja nn vox populi’tes, aga ka muudes seisukohavõttudes ulatub kohati ülbusest jõhkruseni.
Ahned ja rumalad
Milline siis on see üha laienev eakas rahvakiht (paraku mitte ainult anonüümsete kurjustajate retoorikas)?
Rumal ja nõudlik, kuigi kõik on neil olemas: korter ja karvamüts, voodi ja vatitekk. Kiirabi kutsuvad pelgalt selleks, et keegi neil voodiserval kätt hoiaks, ning perearsti kabinetis käivad suhtlusvaegust leevendamas. Muudkui õitsevad oma ruumikates korterites, selmet need väikeste ja jõukohaste vastu vahetada. Töötada nad ei tohiks, sest võtavad noortelt töö ära. On soovitatud piirata eakate bussisõiduaegu, et odavaid kaupu noolivad «penskarid» oma turukottidega töörahval jalus ei tolkneks. Ja nii edasi.
Tagatipuks võtku vanatühi poliitikut, kes ka vanureile meelehead kavandab (olgu või seaduse järgi pügalakese võrra tõusva pensioni nimetamine), sest ahned vanurid on isegi piskuga äraostetavad ja nende hääl valimistel nagunii ülearu kaalukas, mistõttu tuleks valimistel kehtestada eapiir ja anda lisahääled lapsevanematele.
Mida siis nii hirmsasti peljatakse, mille poolt «pensionäride armee» valimistel hääletab? See peaks midagi eriti hirmsat olema, Savisaarest üksi tervele Eestile ju ei piisa ...
Eks nad soovi kindlust, et pension ei kao ja et seda vastavalt seadusele vähehaavalgi tõstetaks. Pisutki teadmist, et nende kodu ei muutu võlalõksuks ja koduarveid ikka maksta suudaks.
Võib-olla ka lugupidavamat suhtumist, mitte pidevat võrdlemist-vastandamist kord üksikvanemate, kord noorte perede või töötutega, kellel olevat veel raskem. Muide, on ka laste ja lastelaste huvides, kui eakas võimalikult kaua omal jõul oma kodus hakkama saab ega nõuta osakest noore pere pingelisest eelarvest enda toimetulekuks.
Matusekell maksab
Kas sa tahad või ei, aga vanadus tuleb, tuues aastate lisandudes kaasa mitmesuguseid probleeme. Pealegi ei ole inimesele antud ettenägemisvõimet, mis võib juhtuda elutee lõpupoole jõudes.
Eesti inimestel oli ja on paljudel veel nüüdki kombeks valmis seada (sageli pereliikmete eest salaja) suririided ja kõrvale panna nn kirsturaha. Et lähedastel oleks lihtsam. Et mitte neile koormaks olla. Ja seepärastki, et mõningal määral kaasa rääkida veel ka siis, kui sinult on kõik võetud.
Lastel, ja kui neid pole, siis teistel lähematel sugulastel on kohustus hoolitseda vanuri eest, kui ta on haigevoodisse jäänud. Ning millalgi tuleb lüüa paratamatu lõppakord ehk korraldada matused.
Indias on teatud usu tunnistajatel kohustus oma surnud põletada. Nii mõnigi perepeaks tõusnud poeg on pidanud aastaid töötama selle nimel, et osta vanemate tuhastamisriituseks vajalik kogus puid.
Kulutustest ei pääse meiegi, sest kombekohane matus või tuhastamine pole odav. Kui kõrvale jätta tõelised rikkurid, põhjustavad need kulutused suurele hulgale tavainimestele tõsist peamurdmist. Eriti veel siis, kui noorematel endil on võetud kodu- või õppelaen, või pensionär peab matma pensionäri.
Omaaegne matusetoetus 3000 krooni oli leevenduseks neilegi, kellel normaalne kuusissetulek olemas, sest lihtsalt niisama ülejäävat raha on vähestel.
Nüüd öeldakse, et taotlege sotsiaalabi, kui muidu kuidagi ei saa. Siinkohal meenub poliitikute mitmel puhul korratud lause «Abistada tuleb neid, kes seda tõeliselt vajavad». Mida see õieti tähendab?
Kas seda, et saaksin hommikul kohvi juua, või seda, et oleks koht, kus vesi kuumaks lasta? Tundub küll sedamoodi, et see on pigem mugav teisi võimalusi välistav vastus, sobiv suusulgur rahaga seotud küsimistele.
Muidugi, eks või ju mõni plaanitud ost ära jätta, loobuda nüüdisajal hädavajalikest sidevahenditest, katta kasinam toidulaud, lõpetada teatriskäigud, võtta laps ära spordiklubist …
Lõpuks saavad mulda või karpi kõik lahkunud, aga siiski oleks südant soojendav tunda hoolitsust. Oma riigi või omavalitsuse arusaamist inimeste ellu langenud või langeda võivatest raskustest. Seda enam, et kirsturaha kogumine muutub vanureile üha küsitavamaks, sest kogu nutikus kulub pigem sellele, kuidas oma eluaseme, toidu ja rohtude eest maksta.
Nali: pensioniga pansionaati
On muidugi hea, et piskut pensioni pole kriisiaastatel langetatud, kuid nelja- või viieprotsendine tõus keskeltläbi 350 eurolt pole ka saavutus, mille üle uhkust tunda.
Miks rohkem ei saa, on korduvalt ja üksipulgi põhjendatud. Teame demograafilist olukorda ja veel kindlamalt seda, et «raha ei ole». Ja et väikest riiki on kallis pidada. Lisaks veel sedagi, et näiteks Venemaal ja Lätis on pension veelgi väiksem.
Kuigi on teada, et pensionist, eriti üksikul inimesel, jätkub vaid hädapäraseks elus olemiseks, võetakse ikka maksuvaba summat ületavalt osakeselt tulumaksu. Teeb see riigi palju rikkamaks? Ei ole märganud, et mõni erakond oleks selle vastu kuigi entusiastlikult astunud.
Hoolitsus ei tähenda sovetiaega, mille tagaigatsemises vanemaid inimesi pahatihti kahtlustatakse. Rahulik elu, ilma et olla pidevalt mures või hirmul oleviku ja tuleviku, oma toimetuleku pärast, on võimalik tänapäevagi riikides.
Ka eakas tahab oma kodus ja oma jalgel püsida nii kaua kui vähegi võimalik. Aga kui ühel päeval enam ei suuda, on pahatihti kurb paratamatus otsida koht hooldekodus. Luksuspansionaadid jätame sellest jutust kõrvale, sest kui on küllalt raha ja muud varandust, pole ka probleemi.
Kui aga näiteks jõukate sugulasteta üksik vanur peaks hooldekodu vajama, on see paras katsumus ta lähedastele. Vähe on hooldeasutusi, kus saab enam-vähem hakkama pensioniga, enamasti tuleb koha eest teist sama palju või rohkemgi juurde maksta ning lisaks on neisse pääsemiseks pikk ja kohati lootusetu järjekord (oma kogemusest tean sellist olukorda Tartus).
Aga kinnisvara? – viitavad sotsiaaltöötajad vanuri elupaigale, mille omaksed võiksid ju maha müüa või välja üürida.
Tõsi, keegi ei võta hauda maist vara kaasa, aga nii mõnigi hooldeasutusse paigutatu võib paraneda ning koju tagasi tahta. Kuidas talle öelda, et vabandust, maha müüsime ... Eaka korter võib ju ruumikas olla, aga enamasti pole need nii heas korras, et teab kui suurt üüri küsida. Ja lõpuks nõuab üürimine, eriti veel müümine, palju aega, arved aga tiksuvad iga kuu.
Mis siis ikka takistab tavalisele inimesele jõukohaseid hooldekohti piisaval hulgal loomast? Muidugi, raha pole. Aga kui siiski hästi otsida ja väikese inimese nimel mõnest hirmkallist (rahvusvahelisest) ambitsioonist loobuda? Mõelge ise, millistest – neid on!
Istub ja jõllitab
Ning lõpetuseks veel ühest aspektist, mis pole materiaalsest vähem tähtis. Juhtusin bussis pealt kuulma kahe noorepoolse ema vestlust (muide, oma laste juuresolekul), mis algas sellest, mäherdusi raskeid kotte peavad koolilapsed iga päev kaasas tassima. «Kui vaene väsinud laps pääsebki istuma, siis kissis silmadega penskarid jõllitavad teda nii tigedalt, et ... Ma läheksin neile oma kätega kallale!»
Kas tõesti ei olnud võimalik leida inimlikumat, sõbralikumat selgitust, miks vanainimene istuvat last pahuralt seirab? Et ta on vana ja väsinud, võib-olla haige. Võib-olla kibestunud eluraskustest, aga võib-olla lihtsalt kurb, et noorus on jäänud nii kaugete aastate taha, ja uut noorust on raske mõista.
Jah, aga ennekõike just seda, et ta on vana. Sest vanadus pole pahe ega patt, vaid elutee loomulik osa, kuhu paratamatult jõuavad ka praegused noored.
Tunnistagem, et eluring algab minevikust, meie emadest ja isadest, onudest ja tädidest, tänu kellele oleme siia ilma tulnud ja oma jalad maha saanud.