Minust oleks võinud saada Tartu linnapea. Mitte et ma ise selleks midagi teinud oleks või et ma seda kohta väärinuks, lihtsalt olud olid sellised.
Aukartus linna ees
13. veebruar 2014, 16:07
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
1989. aasta kohalikel valimistel oli teistest selgelt edukam Rahvarinde ja roheliste liit. Kui need kaks poliitilist jõudu oleksid endi hulgast leidnud linnapeakandidaadi, oleks ta kindlasti ka valituks osutunud.
Ettepanek tehti mulle. Ma keeldusin.
Ilma et ma nüüd palju aastaid hiljem kõike toona juhtunut lahti hakkaks seletama, oli keeldumisel vähemalt kaks põhjust. Ma nägin oma paremat rolli mujal ning andsin endale ka selgelt aru, et ma ei saaks linna juhtimisega hästi hakkama. Aukartus selle ameti ees oli piisavalt suur. Muuseas, on tänini. Niisama ametikohale proovima minna – annab jumal ameti, annab ka oskused – ei olnud minu mõte, selle asemel olin kolm aastat kõvasti poliitikat teinud linnavolikogu liige.
Tookordses poliitilises olukorras ei saanud Rahvarinne loomulikult mind käskida linnapeakandidaadi staatust vastu võtta. Ei saanud eriti ka pealetükkivalt veenda, nii jäigi see teema üheks väikeseks ja varjatud hetkeks Tartu poliitikas ning minu elus.
Nüüd on olukord hoopis teine. Kohalikku poliitikat teevad ammu erakonnad. Võrreldes toonaste poliitiliste liikumistega on erakonnad selge struktuuri ja hierarhiaga, mis annab ka võimaluse jagada käske ja korraldusi. Vanu aegu tuletavad vaid natuke meelde nüüd Tartus ellu ärganud valimisliidud, kus on veel naiivset kambatunnet ja loodetavasti ka otsustamise vabadust.
See kõik on olnud vägagi normaalne areng.
Edasi loe blogist: vahurkal.blogspot.com