Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Noor sakslanna kipub Tartu tagasi juba enne lahkumist

Johanna Hiebli tehtud hiiglaslik papjeemašeeporgand on etenduses jänes Hansust suurem, kuid see ongi mõeldud diivaniks, mitte maiuspalaks. FOTO: Kristjan Teedema

Johanna Hiebl (19) sõidab järgmisel nädalal tagasi koju Baierimaale, aga erinevalt paljudest teistest siin käinud vabatahtlikest tuleb ta veel korraks Eestisse tagasi. Ja siis veel korraks. Ja siis – kes teab.

Sellel reedel on Raatuse koolis saksakeelse muusikali «Jeder ist Anders!» – «Igaüks on erinev!» – Eesti esietendus. Lavale astuvad neljandate ja viiendate klasside õpilased ning laulavad-näitlevad lugu jänes Hansust, kes läheb reisile, et leida teist endasugust jänest, sellist, kellele ei meeldi porgandid.

Lapsed ei õppinud etenduseks mitte ainult hunnikutes saksa keelt ja uusi laule, vaid ka kohusetunnet.

«Nad pidid õppima, et kui nad tahavad muusikalis osaleda, siis nad peavad proovis käima. Et neil on kohustus,» rääkis Johanna. Sest algul jäeti lihtsalt tulemata, nüüd aga antakse teada, kui midagi ette tuleb ja tõesti proovis osaleda ei saa.

Praeguseks on lastel esinemiseks enam-vähem kõik selge, aga Johannal endal on teha veel hulk korraldustöid. Paar kostüümi on puudu, vaja otsida mikrofonid ja toolid.

Tööks on rääkimine

Johanna räägib eesti keeles. Perfektsuseni on tal veel päris mitu sammu – aktsent on tugev ja grammatika lonkab –, kuid seda peaaegu ei märkagi, sest ta räägib voolavalt ja suudab ennast täiesti arusaadavaks teha. Kui mõni üksik sõna meelde ei tulegi, siis saab inglise keelest abi.

Eestisse tulles proovis ta omal käel keelt õppida, kuid sellest ei tulnud midagi välja. Septembrist võttis ta keeltekoolis paarikuise kursuse ning käib ühe eesti keele õpetaja 8. ja 9. klassi tundides ja teeb seal kaasa. «Ma ei saa kõigest aru ja ma ei tea paljut, aga mul on suur motivatsioon,» rääkis ta.

Meie kirjandus neiule meeldib, nii see, mida ta on saksa keeles lugenud, kui ka õpilastega koos loetud «Libahunt».

Eesti keele õppimine on olnud küll pigem tema eralõbu ja siin elu lihtsamaks tegemine, sest koolis on tema tööks rääkida just saksa keeles.

Kodune Tartu

Umbes kaks aastat tagasi lõpetas Johanna gümnaasiumi. Kuna ta oli alles 17 ja seega alaealine, ei saanud ta täiskohaga tööle asuda, ülikooli nii noorelt aga minna ei tahtnud.

Nii kandideeris ta UNESCO Euroopa vabatahtlike programmi, ootas, kuni tuleb sobiv pakkumine, ja töötas senikaua veekeskuses.

Siis see tuli – ettepanek töötada aasta Eestis, Tartus. Loomulikult polnud tal õrna aimugi, kus see täpselt asub või milline on, aga internetiotsing rahustas ja tekitas ootusärevust. Praegu on ta rahul, et sattus just siia, sest Tartu meeldib talle näiteks rohkem kui Tallinn ning Eesti rohkem kui Venemaa.

Tartu on mõnus ja rahulik, umbes sama suur kui kodulinn Ingolstadt Saksamaal. Erinevusi siiski on: kodus on vanalinn palju väiksem ja peaaegu pooled elanikest on türklased.

Euroopast kaugemale, Aafrikasse või Ameerikasse Johanna minna ei tahtnud, sest kooli ajal oli ta kolm kuud vahetusõpilane Austraalias. Seal käimine näitas, et ainuüksi mõte sellest, et kodu on kaugel, mõjus rusuvalt.

Eestist sai ta aga lihtsalt jõuluks koju ning tema noormees sai sama lihtsalt suvevaheajal külla tulla. Siis, kui kolm kuud oli koolitööst vaba ning sai puhata ja ringi reisida.

Tegemist on kuhjaga

Vabatahtlikuna koolis ei ole Johanna ei õpetaja ega õpilane, vaid midagi vahepealset. Tema teeb kõike seda, milleks õpetajal aega ei jää: aitab mahajääjaid, annab individuaaltunde, räägib kogu aeg saksa keeles. Ning kui keegi lõpetab töö teistest varem, siis läheb Johanna temaga koridori mängima.

Saksa keeles rääkida on väikeste lastega lihtsam kui suurtega. Näiteks sai ta eelmise õppeaasta lõpus katsetada 12. klassiga, kes peaks saksa keelt küll väga hästi oskama, aga vastuseid neilt tunnis tavaliselt saada ei õnnestunud. «Ma mõtlesin, et mida ma valesti teen,» naeris neiu.

Väikestega on aga lihtsam. Kui nad saavad aru, siis nad vastavad, ja kui ei saa, siis ütlevadki nii.

Peale tavatundide ja laste individuaalõppe jagub aega ka muuks, näiteks käis ta abiks lasteaias saksa keele tunde andmas, korraldas lauluvõistlust ja nüüd teeb sedasama mainitud muusikali.

Sellega tema tegevus ei piirdu. Õhtuti ja nädalavahetustel on ta Tartu noortekoori proovides ja ujumisklubis, käib sõpradega väljas ja kutsub neid külla.

Seda kõike peamiselt selleks, et saaks suhelda. «Mulle ei meeldi üksi olla. Ma mõtlesin küll, et ma tahan üksi olla, siis ma saan puhata. Aga ma tahan seltskonda,» muigas Johanna.

Suhtlemise koha pealt on tal teistest välismaalastest sõpradest küll rohkem kasu kui eestlastest. «Ma teen palju asju koos eestlastega, aga kui ma teen koos välismaalastega, siis me räägime palju rohkem sellest, kuidas me end tunneme. See on nii hea, see on nagu teraapia.»

Tagasi Eestisse

Järgmisel teisipäeval sõidab Johanna koju, aga ei jää Eestist kauaks eemale. Juba aprilli lõpus on ta tagasi, siis kui lastel on muusikaliga teine esinemine, seekord Tartu saksa kultuuri instituudis.

Teist korda tuleb ta Eestisse juba juuli alguses, sest tahab kindlasti näha laulupidu, piletki saab enne ärasõitu kindlasti ostetud. Johanna ei vaata seda pidu päris sama pilguga kui teised turistid, tema oskab paljusid laule ise ka kaasa laulda. Pool aastat noortekooris, kõige kibedamal laulude õppimise ajal, valmistas ta peaaegu täiuslikult peol osalemiseks ette. «Ma juba küsisin, kas ma saan rahvarõivad laenata. Aga vöö tahan ma endale osta,» oli ta kindel.

Kodumaale läheb Johanna ülikooli saksa keelt ja kirjandust õppima ning see on tekitanud temas uusi mõtteid: võib-olla võiks aasta pärast, kui semester on läbi, tulla uuesti Eestisse? Siis on ju talv ja saaks ehk suusatada, võib-olla näeks ka seda suurt suusamaratoni, mis tänavu ära jääb.

Kui sammukese veel kaugemale minna, siis on kuju võtmas plaan tulla siiasamasse Tartusse saksa kultuuri instituuti praktikale ja miks mitte ka oma edaspidist tööelu siduda sama asutusega.

Tagasi üles
Back