Mammutessees uitab mõte vabalt

Hugo Raudsepp, «Mait Metsanurk ja tema aeg. Ühe vaimsuse kroonika kaasaegse sulest», järelsõna kirjutanud Hando Runnel, Ilmamaa, Tartu 2013, 520 lk. Foto: Repro

Meie näitekirjanduse klassiku Hugo Raudsepa poolt põlvkonnakaaslase Mait Metsanurga 50 aasta juubeliks kirjutatud mahukas esseistlik monograafia on jäänud kirjandusloos mitmes suhtes ainulaadseks.

Ükski teine meie kirjanik pole saanud oma eluajal nii ulatuslikku biograafiat. Samas on see raamat ka vormilt ebaharilik, tõeline mammutessee, tulvil vaba mõtte uitamist, mis kuigivõrd ei hooli kirjandusteaduslikest «headest tavadest».

Ja mis ehk kõige silmatorkavam: oma iidolit Mait Metsanurka (1879–1957) kõrgustesse kergitades astub Hugo Raudsepp (1883–1952) järjekindlalt opositsiooni peaaegu kõigi oma kaaskirjanikega ja tolleks ajaks väljakujunenud kirjandusliku hierarhiaga.

Sellisena oli «Mait Metsanurk ja tema aeg» ilmudes – esmatrükk: Noor-Eesti kirjastus, Tartu 1929 – kindlasti üpris ärritav, lausa skandaalne teos, mida aga praegu, 85 aastat hiljem võime hinnata märksa rahulikumal pilgul.

Ideede tulevärk

Nagu oma näidendeis, nii ka Metsanurga-raamatus manab Raudsepp meie silme ette ristlevate ja põrkuvate ideede tulevärgi, mis selles 500-leheküljelises teoses on eriti suurejooneline.

Muidugi püüab autor harutihti lugejat rabada nii lennukate aforismide kui ka intrigeerivate paradoksidega, näiteks: «Maailma seadus on, et kõik asjad hukkuvad omaenese voorustest» (lk 171).

Vahest rohkemgi kui Metsanurga loomingu ideestik avaneb selles «ühe vaimsuse kroonikas» Raudsepa enese vaimulaad. Nii näiteks näeb teravkeelne näitekirjanik selgepilguliselt oma kaasaegsete diktatuuride ühisjooni. «Lenin ja Mussolini on üks ja sama inimtüüp,» kinnitab ta (lk 369).

Kõige põhjalikuma arvustuse teose kohta avaldas omal ajal Loomingus (1929/10, «Ühe apoloogia puhul») Johannes Semper, kes peab Metsanurka raskemeelseks flegmaatikuks ja Raudseppa mänglevaks sangviinikuks.

Kriitiline ja irooniline Sem­per heidab Raudsepale ette suvaliste kirjanduslike paralleelide kuhjamist, «võrdluste maaniat» ja Metsanurga kriitikavaba ülistamist: «Üldse, kus asi puutub kaasaeglasisse, sääl on H. R. pühaks kohuseks need mustaks tõrvata, et siis seda puhtam paistaks ta lemmikautori piirkond.»

Küllap on need etteheited suurel määral õigustatud. Kuid tänapäeva vaateveerult näeme hoopis selgemalt ka teose voorusi, mis omal ajal tolle kaasaegsete «tõrvamise» varju jäid.

Ajastu sädelev kroonik

Raudsepa hiidtraktaat on muljet avaldavalt avar panoraam, omamoodi ideeromaan, mis suurepäraselt tabab ja jäädvustab – küll sageli groteskses kõverpeegelduses – 20. sajandi esimesel kolmel kümnendil Eesti vaimuilmas käärinud ideid, konflikte ja lainetusi.

Küllap ahvatleb see teos, mis on kohati isegi põnevam kui käsitletava autori looming, uuel pilgul (üle) lugema mõndagi Metsanurga teost. Kuid vahest veelgi olulisema panuse on Raudsepp andnud oma ajastu kirgliku ja sädeleva kroonikuna, kel on sageli õnnestunud läbinägelikult ja efektselt tabada tabamatut ajavaimu.


Raamat

Hugo Raudsepp,

«Mait Metsanurk ja tema aeg. Ühe vaimsuse kroonika kaasaegse sulest»,

järelsõna kirjutanud Hando Runnel,

Ilmamaa, Tartu 2013, 520 lk.