Eelmisel aastal oli põhjust tartlastel rõõmustada, sest ilmus kaks pildiraamatut Tartu linna kohta. Neist esimene aasta keskel Jaak Juskelt, «Lood unustatud Tartust», ja detsembris Aare Olanderi «Tartu kadunud vaated».
Kaks raamatut pilte paksult täis
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Nende raamatute ilmumiseks oli ülim aeg, sest nagu pealkirjadki viitavad, on tegu möödaniku toomisega tänapäeva lugeja ette. Aegade jooksul on siitilmast lahkunud paljud, kellele oleksid need olnud rõõmsaks taaskohtumiseks või pakkunud kurbi meenutusi.
Lootus, et keegi teemat valdavatest isikutest võtab raamatutes leiduva kohta sõna, on olnud asjatu, seepärast teen seda ise.
Jaak Juske raamatust
Alustaks esimesest kui varem ilmunud Jaak Juske raamatust, mida oli pea kaks aastakümmet oodatud. Sissejuhatuses märgib autor: «Kirjutasin aastatel 1993–1995 Tartu Postimehes hulk Tartu ajaloo teemalisi artikleid.»
Oleks autor toonaste lätete juurde jäänud, ei sisaldaks siin vaadeldav raamat nõnda palju vigu (rohkem kui 60) ja tõsisemaid apsakaid (4–5).
Raamatut lugedes ei süüvinud ma kaugema ajaloo faktide kirjeldustesse ega juurelnud nende kallal. Panin rõhu lähiminevikule: hooned, ehitised, rajatised, nende hävimine ja taastamine. Nii kuni tänapäevani välja, seejuures hoidusin pedantsusest ja jätsin tarkadesse raamatutesse vaatamata.
Suurematest apsakatest: autor on viinud Tartu kunstimuuseumi (lk 62) aadressilt Lai tänav 19 Laia ja Vabaduse puiestee nurgale. See on üle nelja kvartali Emajõe poole.
Kapitaalseid ebatäpsusi on (lk 40) Arnold Matteuse projekteeritud linnaujula kohta. Sügav teadmatus autorilt. Ka teise siin vaadeldava raamatu autoril Aare Olanderil on Tartu linnaujula sisuliselt tundmatu maa.
Aare Olanderi raamatust
Kui võrrelda neid kaht raamatut, siis tundub Jaak Juske «Lood unustatud Tartust» liigituvat ajaviiteraamatute hulka. Aare Olanderi raamat «Tartu kadunud vaated» on kriitpaberil, mis tagab fotode parema kvaliteedi, kuid mitte ainult see ei ole põhjapanev erinevus.
Siinkohal väike kõrvalepõige. 1988. aastal tegime kahekesi kunstiteadlase Enriko Talvistuga öösel minu kodus stende minu kollektsiooni fotodega, et need hommikul välja panna nelja kesklinnas asuva kaupluse akendele. Toona ütles ta, et tahaks näha sellist raamatut, mis oleks paksult Tartu pilte täis.
Võin kindlalt väita: Enriko, sinu soov on täitunud. See raamat on nüüd olemas – Aare Olanderi «Tartu kadunud vaated». Autor on nii palju vaeva näinud, et enne selle kallal kopitsema hakkamist peab autorile ütlema suure tänu, sest nii paksu raamatut 645 pildi ja pildialuste tekstidega oligi tarvis.
Raamat sisaldab pildistamise daatumit, muuseumi, arhiivi jms nimetust, konkreetse foto numbrit (säiliku või arhivaali numbrit). Sellega on kättesaadav kogu alusmaterjal.
Sellist raamatut nii rikkaliku infoga meie linna kohta ei olnud varem olemas. Puuduseks peab märkima seda, et valdavalt puuduvad arhitektide ja fotograafide nimed, see tähendab, et heast saaks veelgi parem.