Rongiliiklus jõudis uude sajandisse valudega

Eile hommikul kell 10.14 Tartu vaksalis Tallinna rongi pealt maha astunud reisijad kinnitasid, et oli küll pisut kitsas, kuid istekohti jätkus sellel reisil kõigile. Foto: Margus Ansu

Küll kuuleme, et uute Elroni rongide vagunid on puupüsti täis, istmed kehvad, reisijate salongi immitseb heitgaase ning puhuv kliimaseade paneb pea valutama. Tartu Postimees käis uute rongidega sõitmas, et uurida, kas asi on tõesti nii hull.

Kui laupäeva õhtul raudteejaama jõuan, on rong juba ees. Vajutan rohelist nuppu ning uksed avanevad valju piiksumise saatel. Vagunis on valge ja soe. Piiksudes sulguvad selja taga uksed. Rong võtab pea märkamatult paigalt.

Kõik on nii vaikne. Vanade rongide tuttavat loginat pole üldse kuulda. Vagun üksnes veidi õõtsub aeglasel sõidul. Linnast väljumise järel hakkab rong pisut rohkem õõtsuma.

Mõistan, et nüüd on sõit kiirem. Tiksoja ülesõidul näitab ukse kõrvale üles pandud ekraan kiiruseks 95 kilomeetrit tunnis. Veidi hiljem juba sada. Salongis valitseb aga jätkuvalt vaikus.

Aeglane teenindus

Võtan algatuseks istet esimeses klassis. Aastate eest Tartust Tallinna tööle käies meeldisid mulle Edelaraudtee rongide istmed, sest neis oli piisavalt ruumi magamiseks. Magades läks reis lihtsalt rutem. Esimese klassi iste tundub õiges asendis ja annab istmikule piisavalt tuge. Siin saaks magada küll.

Istmed on head ja laud nende ees on samuti mõnus, leiab kaasreisija Laine Sinnonen, kes kasutab rongi korra-kaks aastas.

Teise klassi istmed on veidi kitsamad ja minu jaoks on istmikualune liialt ettepoole kaldu. Istuja justkui libiseks sellelt maha. Pole kindel, et sellel Tallinna sõita tahaks, rääkimata magamisest. Reguleerida istet ei anna. Üksnes käetoe saab külje peale üles tõsta.

Silmitsen salongi. Selle sisemus meenutab paljuski Tartu linnaliinibusse. Suurim erinevus on tualett keskmises vagunis ja vahekäikudes asuvad trepid. Mõtlen endamisi, et kui mõni ratastoolis reisija sooviks suunduda teise vagunisse, siis see ei ole lihtsalt võimalik.

Reisi algusest on möödas 15 minutit. Kiirus kasvab korraks 117 kilomeetrini tunnis ning rong jõuab Tabiverre. Piletimüüjat ei paista aga kusagilt. Rong on pooltühi. Ei kujuta ette, kui kaua tuleks piletit oodata siis, kui rong on täis.

Tunnen kuklas kerget tuuletõmbust. Mind rongi kliimaseadmed ei häiri ja ka temperatuur on täpselt paras. Tuuletõmmet pelgav reisija võib tunda end siiski ebamugavalt. Kui keegi peaks tahtma suvel akent avada, siis seda teha ei saa.

Valgust piisab, et rahulikult ajalehte lugeda. Lasen silmadega üle reisijate. Umbes pooled neist püüavad tukastada, teised on puurinud oma silmad mõnda nutiseadmesse. Raamatut või ajalehte ei loe keegi. Lapsed lahutavad meelt, mängides avaras tualetis.

Tahan väljuda Jõgeval. Mahaminekuni on jäänud napilt viis minutit, klienditeenindajat ei paista aga endiselt kusagilt.

Tõusen püsti ja lähen teda otsima. Mööda vahekäiku liikudes löön küünarnuki päris valusasti vastu istme servale kinnitatud metallist käetuge. Kitsam on küll võrreldes vanade rongidega. Ehkki uued rongid on laiemad, on ka üks istmerida juures ehk siis ühel pool kaks ja teisel pool kolm istet.

Leian klienditeenindaja vagun eestpoolt ning saan pileti kätte kaks minutit enne väljumist. Viimasest vagunist väljuvad reisijad piletit saamata, kui nad seda juhuslikult juba varem internetist ei ostnud.

Pilet kallim

Et saada olukorrast paremat pilti, lähen rongiga sõitma ka pühapäeva õhtul. Sõidan tuldud teed tagasi ehk Jõgevalt Tartusse.

Pühapäeviti peaks reisijaid, eriti sõprade-sugulaste külastajaid ja tudengeid, olema märksa rohkem. Ongi. Kui Jõgeva reisijad on leidnud endale istumiskoha, jäävad üle vaid mõned üksikud istmed. Osa reisijaid seisab ka püsti, aga see on juba nende valik, sest istekohti jätkub kõigile.

Erinevalt Jõgevale sõidust teenindavad reisijaid kaks piletimüüjat. Peagi seisab üks neist minu ees. Võtan kotist välja täpselt 2.60 – sama summa, mis kulus kiirrongiga sõidule päev varem. Selgub, et vastupidine reis on kallim – loovutada tuleb 3.30. Piletit ostes seisin vahekäigus nagu eelmisel õhtul.

Üks uste juurde paigaldatud monitoridest, mis näitavad järgmist peatust ja rongi kiirust, ei tööta. Muidu pole aga midagi ette heita. Vaikse sahinaga mööduvad puud ja majad.

Vanad rongid olid nõukogude ajast, nüüd oleme jõudnud tänapäeva, leidis iga nädal Tallinna kooli sõitev Aleksandr-Marek Pusep. Suures plaanis võib temaga nõustuda.