Enriko Talvistu: Tartu ei ole jõululinn

Enriko Talvistu
, kunstiajaloolane
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Enriko Talvistu
Enriko Talvistu Foto: Postimees.ee

Tartu on laadalinn. Tegelikkuses on läbi viimase paarisaja aasta olnud see kaupmeeste ja ülikoolide linn. Mingisugusest tööstusest, transpordisõlmest ja poliitilisest keskusest on vähe vesta. Ülikool on tinginud kultuuri püsimise, aga pürjelite ja kohalike talupoegade müügihimu ja laadavõim kipuvad võtma koort.

Linna süda võiks olla esindatud oma võimukeskme ehk Raekoja platsiga. Linnakodanike peamine koondumine sellisele keskmele ühel linna tähtsamal pühal, jõulude ajal, peaks olema igati loomulik. Aga nad ei tule.

Plats on tühi, sel aastal kahjuks lumeta, aga ilma selle valge ollusetagi võiks seal jalutada linnakodanikke peredega, et oma vaba aega veeta. Nemad aga veedavad seda aega mujal, kõlguvad kaubanduskeskustes nii kesk- kui ka äärelinnas. Mõelge ise, missuguste nimedega majades.

Valisime eelmisel aastal uue linnavõimu ning raehärradele ja -prouadele meeldib ilmselt vaadata raekojast pikka tühja ja kodanikest puhast vaadet üle platsi jõeni. Kuusk keskel ja puha. Kerge linnakassa raha koguneb ju sellestki, et ei pea seda «hambaharjadega» lumest puhtaks nühkima.

Jõulud ja aastavahetus on läbi ning peaks ehk juba andma aasta tegija tiitli Laane tallidele, kes seal vähemalt uhke kahehobusetroska käima pani. Vastasel juhul jääb mõistetamatuks see vineerikuhil keset platsi.

Siinkirjutaja peab kohe märkima, et oli ka ise koos kahe kaasosalisega üks 2012. aastal raeplatsi jõulukujunduse võistlusest osavõtjaid.

Eesmärk oli tuua vanalinna taas jõulutunnetus, mis oli toonaseks üsna kulunud. Et oleks võimalust peredel tulla. Ehk kusagil telgis teed või kuumveini või praevorsti maitsta, samal ajal kui lapsed kõrval animeeritud filmi vaatavad või saavad vanale endale sülle istuda. Kusagil pidi olema võimalus lumes või kindluseseinal mässata. Lund küll pole, aga pole ka lotja enam.

Mul on praeguseks linna valdjatest täiesti see tunne, et kogu aur läks valimistele ning kruusevendadel enam ei jätkunud püssirohtu muuks kui uuel aastal mõned Hiina raketid taevasse lasta. Kodanikud ei saanud aga muud kui laadalinnas nädal enne pühi paar nädalavahetusepäeva oma jõulukinkide ostukirge rahuldada.

See algne võiduidee Raekoja platsi kujundamiseks moodsas paberivoltimise tehnikas, mida võiduprojekt esitas, oli ju igati tore, aga ei realiseerunud.

Valmis sai vaid kümnete tuhandete rahatähtede eest see vineerist väljasaetud kogum, mille kohta disaineriharidusega linnakunstnik võiks isegi tõdeda, et see on kunstikõrgkooli disainiüliõpilaste teise kursuse õppetöö tase kanalisatsioonikaevude tasandil (viimane oli ühe meediakommentaari võrdlus).

Kiitku seda siis Tartu Postimehes mõni maastikuarhitekt taevani või laitku hea silmaga Supilinna fotograaf maha, aga nüüd, kus pühad on pühitud, tõdegem, et raehärrad panid pikalt puusse.

Egas linn toimib nagu muiste, aga kohe valimiste järel tuleb senjööridele mõista anda, milleks neile palka makstakse, muidu jääbki linnakodanikele see takt «neli pluss neli».

Kodanikud, kutsun teid üles andma hinnangut käesoleva aastavahetuse jõuludele Raekoja platsil, muidu kohe alguses «lähevad rasva». Kui elanikud ei käi Raekoja platsil, siis vaevalt nad tulevikus eelistavad kaubanduskeskustele Raadi väljasid.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles