Karin Bachmann: revolutsioon raeplatsil

FOTO: Robert Kähr

Tartu jõulud on olnud pikka aega ühte nägu, vaid kergeid ajutisi grimasse lubades. Ühest küljest on mõistetav, et aastas kord toimuvalt suursündmuselt oodatakse traditsioone, turvalisi taaskohtumisi punaste kuulidega, tunnet, et mõned asjad ei muutu ja et kuljused kumisevad põlvkonnaülesena.

On kuusk, piparkoogimajake, karussell ja iga aastaga uhkemaks muutuvad kaunistused. Rohkem värve, rohkem kunstpurikaid, sinisemad küünlad, kiiremini sähvivad tähed.

Nendega on nagu esimeste varasuviste lilleamplitega: uue hooaja kuulutajatena teevad südame soojaks, kuid paari päeva pärast tahaks minna kängitsemata sirelit nuusutama, sest ette ära otsustatud elamused kipuvad tundeerksuse õige kiiresti keskpärasusejoonega tasa patsutama.

Aga 1990. aasta detsembri Edasi juhtkirjas näiteks kurdeti, et küünalde tootmisega oldi toona väga ajast maas ja seetõttu varitses oht, et jõuluime jääb kahvatuks. Seega tuleb vist püüda toda puuduseaega meelde tuletada, et värviorgiat paremini mõista ning välja vabandada.

Looduse geomeetria

2012. aastal toimus ideevõistlus, kust oodati värskeid lähenemisi Tartu kesklinna jõuluaegsele kaunistamisele. Võitis töö, mis unistas peaaegu just sellisest ruumielamusest, nagu esimesel advendil raeplatsil avati.

Skulptuurile eelnes töötube, mõtlemist, katsetamist, palju paberivoltimist. Autorid Anna-Liisa Unt ja Anne Ruda-novski lähtusid looduse geomeetriast: vesi külmub lumehelbes kuusnurgaks, need moodustavad üksteisega ruumiliseks liitudes tetraeedrid, äralõigatud tippudega tetraeedrid liituvad omavahel ja on võimalik moodustada lõpmatu mahuline süsteem.

Talve kui jõuluaja põhilise mõjutaja – kui praegu mitte mõelda ühiskonnas tagaplaanile tõrjutud jõulude kristlikust tähendusest – taustaolekust esiletõstmine on tajude (taas)äratamise plaanina tark. Lume ime, jäälilled, lõputud valged väljad, uinunud taimed, kohevasulised linnud on aastatepikkusest kommertsialiseeri­misest hoolimata ja pärast jõulutilinate mahapühkimist sama kordumatult imelised, iga kord erinevad ja fantaasiat toitvad. Seda kõike serveeribki talveskulptuur.

Alternatiivne, kommertsjõuludele ja kaubastatud talvele vastanduv vorm pakub mitmest nurgast omi vaateid, sellesse sisenedes muusikat, eri kauguses viibides skaalanihkeid – loob tunnetatava omaruumi. Abstraktne-tagasihoidlik versus in-your-face-tuledemeri veel ei täienda üksteist, sest pole sellisena mõeldudki. Kuid juba on keegi internetist alla laadinud vabavarana saadaolevad moodulijoonised, need kokku voltinud ning kuusele riputanud: vastastikku kodustamine on alanud.

Skulptuur on valge ja lihtne, kiirates vastukaaluks raeplatsi pealt-, alt- ja küljevalgusele hoopis seest väljapoole. Materialiseerunud talvemetafoor: kõige pimedamal ajal tundub ometi kõige valgem ja seda valgust toodab talvesaadik ise. Just fantaasiamäng ongi see, mida see skulptuur innustab.

Võib ju küsida, milleks on tarvis abstraktset, üheselt mõistetamatu vormiloogikaga moodulsüsteemi üldse ehitada, mida see annab? Jõulude ja talve tähendus on kõigil ammu selgeks mõeldud, milleks seada seda kahtluse alla, õhutada uuesti defineerima?

Vist sellepärast, et globaalne jõulupunane ühelt ning hatune talutare-õlgsokk teiselt poolt on nii kindlalt kanda kinnitanud, et püüavad igasugust uut kohe alla neelata kui vaenulikku või sügavat tähendust riivavat, määrivat, varastavat.

See, et jõulud kolivad aina enam avalikku ruumi, puudutavad meid kõikjal ja järjest intensiivsemalt, tekitabki soovi ning põhjuse nendega tegeleda –  püüda jõuluime ruumiline avaldumine heade vormikeele reeglite kohaselt kvaliteetsemalt läbi «kirjutada».

Just ühine kohtumisruum tingib muundumisvajaduse, sest nii palju kui on inimesi, on erinevaid arvamusi ja maitseid.

Jõuludistsipliinide mitmekesistamine kvaliteetsete avalike ruumide kaudu on kindlasti abiks jõulude dekommertsia-liseerimisel, millest kõnelemisega on alanud enamik ajakirjade-lehtede jõuluteemalisi juhtkirju viimase kümne aasta jooksul ja on kindel, et kokakoola-punase kasutamise intensiivistamisega seda olukorda muuta ei saa. Miks mitte proovida ruumielamuse kaudu?

Rakendus edaspidigi

Kohanduvat ja vastavalt soovile erinevaid kujusid võtvat moodulsüsteemi saab rakendada edaspidigi.

Algne plaan luua moodulite baasil ka müügikioskid on praeguseks konstruktsioonilistel põhjustel edasi lükatud. Kuid välimööbel ja kasvõi maratoniaegne piire, millele saab mugavasti nõjatuda, oleksid aktuaalsed kasutusviisid. Seega saab süsteemi kohaldada tegelikult igasugusesse aastaaega ja ruumi, koha- ja ajapõhiseid tähendusi looma.

Alati on üks osa ühiskonnast, kes kritiseerimise asemel uuesse vaimustusega suhtub – lapsed. Ka skulptuur sai hoobilt populaarseks, kahjuks viisil, milleks ta praegu (veel) ei ole mõeldud. Mõnusad pehmenurgelised vormid ja moodustuvad sopid-taskud meelitavad tõesti ronima ning oravturnijad käisid muidugi ülikiiresti ka tipus ära.

Küllap arvutatakse ta lõpuks ka ronitavaks, kuid praegu keelab silt igasuguse kaelamurdmise. Loodetavasti ei saa teoks mõte paigaldada turvaaed, sest selliselt kaotaks skulptuur suure osa oma mõjust, rääkimata läbikõndimis- ja muusikaelamusest.

Nagu ikka uuendustega, on skulptuur saanud tuliste ninakirtsutuste, arusaamatust õhkava kurtmise ja lahmiva pahameele osaliseks. Kuuldavasti toimub taoline pahutsemine ka Rakveres, kus sõgedad kunstnikud on ühe suure kuuse asemele palju väikesi pannud.

Hirm teistsuguse ees on palju häid mõtteid enne ellukutsumist tuhaks kõrvetanud, seepärast on erakordne, et linnavalitsus(ed) on kunstnikke usaldanud ning võtnud pahameelt kindlat trotsides julgelt suuna põnevamate mõtete tutvustamise poole, jättes soovijatele ka traditsioonilise alles.

Küllap näitab jõulude mitmekesistumist ka see, et päkapikud on hakanud oma ülesannetesse loomingulisemalt suhtuma ning peale sussi võib kinke leida ka näiteks jalgrattakorvist, esistange alt või nutitelefoni äpisahtlist. Mitmekihilisi pühi kõigile.

Tagasi üles
Back