Aasta vabatahtlik veab bändi

jaga E-post prindi artikkel saada vihje Loe ja lisa kommentaare

Tartu ülikoolis eripedagoogikat õppiv Assar Järvekülg ruttab kord nädalas botaanikaaeda, sest just seal on ta leidnud koha, kus ta sõbrad, Allikabändi liikmed saavad proovi teha.

FOTO: Kristjan Teedema

Tänavu Tartumaa aasta vabakondlaseks tunnustatud Assar Järvekülg on nõutu. Ta ütleb, et tähelepanu tuli talle väga ootamatult ning üsna kehval ajal. Aga mis teha, au tuleb tänuga vastu võtta.

Enamasti on Assar Järvekülje lausete taga peen huumor ning vaid kaval helk ta silmis reedab, et kõike, mis ta ütleb, ei pea alati otsesõnu mõistma.

Assar Järvekülg on intellektipuudega noorte ansambli Allikabänd tegevuse juht ja tugiisik. Võib öelda, et ilma temata poleks ansamblit sündinud. Algas see kõik tänu ühele internetivestlusele, kus teiseks pooleks oli Renee Logberg. Siis ei olnud Reneel muud kui meeletu soov trumme mängida ja bändi teha. Aga kellega ja millist bändi, seda Renee ei teadnud. Ometi ei jäänud Assar Järvekülje kõrvad ühe lapsemeelse mehe unistusele kurdiks.

Rahvamuusikat ja omaloomingut esitav Allikabänd on nüüd tegutsenud neli aastat. Selle seitse liiget on Eesti risti ja põiki läbi sõitnud ning üles astunud paljudel festivalidel.

Ränduri lauluga Rootsi

Maikuus igatseb Allikabänd jõuda koguni Rootsi, erivajadustega inimeste Eurovisioonile. Läinud nädalal saatiski Assar teele ühe laulu sõnad, noodid ja video. See on «Ränduri laul», mille lõi bändi liige Veronika Sõstar ning mille aitas viisistada Toomas Sõmer. Nüüd tuleb Rootsist ära oodata vastus, kas Allikabänd sobib nende püünele või mitte.

Assar Järvekülg ise muusikainimene ei ole. Ta ütleb, et kui ta ei oleks neli aastat tagasi saanud nõusse oma endist pinginaabrit Meelis Olevit loodava ansambli muusikajuhiks hakkama, poleks Allikabändi tõesti sündinud. Järgmine muusikajuht oli Kertu Rein, kes aga isiklikel põhjustel pidi ameti sel suvel kõrvale jätma.

Nüüd otsib Allikabänd uut muusikajuhti. Muusikjuhi puudumise tõttu ei ole Allikabänd ühtegi proovi aga ära jätnud ning juhendajatööd püüab jõudumööda teha ansambli pime liige, solist ja kandlemängija Veronika Sõstar. Kui temalt küsida Assar Järvekülje kohta, ütleb Veronika, et Assar on väga suure südamega, vahva ja erakordselt abivalmis mees.

Rütmipillid kaotsis

Allikabändi instrumendid on väikekannel, akordion ja rütmipillid, kuigi rütmipillid on praeguse seisuga – kadunud! Need kadusid eelmisel neljapäeval, kui Allikabänd oli proovi kogunemas.

Ansambli tüdrukud sõitsid linnaliinibussiga number 20 kesklinna, astusid kaubamaja juures bussist maha – kell oli siis umbes 16.40 – ja kui bussiuksed kinni lõid, avastasid nad ehmatusega, et rütmipillid jäid bussi. Assar Järvekülg võttis muidugi bussifirmaga ühendust, aga pille enam ei leitud.

«Sinna jäid kilekottidesse pakitult kaks paari kõlapulki, munakujuline sahisti ning kellamäng,» loetleb ta nukralt.

Niisiis praegu on Allikabändi seis kehvapoolne, pole muusikajuhendajat ega rütmipille, aga kõik muu on hästi.

Küsimuse peale, miks Assar Järvekülg tegeleb väsimatult Allikabändiga, viitsib olla ka reisidel nende tugiisik ja suhtekorraldaja, kusjuures enamasti sõidetakse ühissõidukiga, kaasas pillid, pimeda juhtkoer ja magamiskotid, vastab ta: «Tore on ju sõpradega väljas käia.»

Aasta vabakondlane

• Assar Järvekülje vabatahtliku tööd Allikabändi tegevuse juhina tunnustati Tartumaa kodanikuühenduste konverentsil. Kandidatuuri seadis üles MTÜ Maarja Tugikeskuse juhataja Helle Känd. «Selle nooremehe entusiasm ja empaatiavõime on erakordsed. Tema järjekindel hool on aidanud erivajadustega noortel ennast väljendada ja andnud neile oskuse elus paremini hakkama saada,» ütles ta. «Assar ei ole selle töö eest sentigi raha saanud.»

Tagasi üles